"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni."  (Ilm.5:13)
MA ANNAN NÕU - VALGED RIIDED!
Me oleme jõudnud Jumala nõuanneteni, mis aitavad lahendada probleemi, mida Jumala rahvas ise ei näe, aga mis ometi takistab tal valmistuda Jeesuse teiseks tulekuks.
Esimene nõuanne oli osta Jeesuselt tules läbiproovitud ja kõigest isekusest puhastatud usku.  Täna püüame mõista teist nõuannet – osta valged riided. 

"Ma annan sulle nõu osta minult ... valged riided, et sa nendega riietuksid ja ei nähtaks sinu alastuse häbi  (Ilm.3:18
 
Pattulangemise tagajärjel Jumala näo järele loodud inimene kaotas valguserüü (vt. 1.Kor.15:35-50). Kui Jumal küsis, et kus sa oled Aadam, siis Aadam vastas, et ilm on kuidagi viluks läinud ja pealegi olen... alasti... Seejärel loeme, et inimesele anti... nahksed riided. 
 
"Ja Jehoova Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga."  (1.Mo.3:21)
 
Valguserüü asendus nahksete riietega. Kust saadi nahk nendeks riieteks? See oli esimene surm, mille tunnistajaks Aadam pidi olema. Esimese loomohvri tõi Jumal... selleks, et inimene saaks elada. Nüüd juba patust rikutud Maal. Esimene veri valati, mis pidi meenutama Aadamale ja Eevale, et patu palk on surm, mitte rõõmus sõltumatus.  
 
Patuproblem on palju sügavam, kui me endale tihti tunnistada tahame või üldse suudame ette kujutadagi. Patt on rikkunud kogu meie olemuse, millele lisaks veel aegade kulg, mis on meid sedavõrd eemaldanud meid Aadamast ja tema ajajärgust. Meil ja enamasti ka meie vanematel puudub isiklik tajumus sellest kaugest reaalsusest.  
 
"Sellepärast, otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud."  (Ro.5:12
 
Siia peaks ilmselt lisama veel ka tõsiasja, et patt sai alguse kõige kõrgema loodolevuse kaudu. Lucifer, kattev keerub, kõigi inglite seast kõige võimsam nii mõistuse kui ka au poolest – tema oli see, kes esitas kahtluse, et Jumal on piiranud midagi, mis on hea, oma loodolevustelt.  
 
See süüdistus on ka peamine põhjus, miks meie ümber käib vaimulik võitlus. Me ei ole sel lahinguväljal üksi, on jõud, mis on suunatud meie vastu. See on ka põhjus, miks me kahtleme nii kergesti Jumala sõnades ja loobume Tema tõotustest - meile lihtsalt pakutakse koheselt asendavaid mõtteid, mis näivad pakkuvat paremat perspektiivi...
 
Kuidas saab päästa inimest, kes on Jumalast eemal, kelle mured ja mõtted on seotud peamiselt tänaste nähtavate ja tundub, et tänases aktuaalsemate probleemide lahenduste juures? Samas -kuidas saab Jumal päästa eksinud kurjategija, säilitades seejuures õiguse ja õigluse igas detailis? 
 
Püüame nüüd konstrueerida ühe ülekohtuse sündmuse. Jüri tappis Juhani. Kui kohtus leiab kinnitust Jüri eksimus, kas siis piisab, kui Jüri asemel võtab tema eksimust kanda tema vend Jaan?  
 
Saatan kui langenud ingel, kes ise on lõplikult ilma jäänud oma igavesest pärandist, tema esitab pidevalt taolisi süüdistusi - Jumal on ebaõiglane kui Ta päästab patuse ja kingib talle uue elu, samas Lucifer ja tema kaaslased... peavad aga pärima igavese olematuse. 
 
Mida siis ütlete? Kuidas on see õiglane, kui Jüri, kes pani toime suure kuriteo, pääseb. Tema vend, kes oli aga õige ja seadusekuulekas, kannatab ebaõiglaselt oma venna eksimuse tõttu? 
 
Õigluse seisukohalt see ongi täielik ebaõiglus, sest eksimus jääb ju eksimuseks. Juhanit, kelle meie Jüri jõhkralt ära tappis, meie keskele ju tagasi ei tule, isegi kui keegi kannab ära Jürile määratud karistuse. 
 
Kuidas Jeesuse ohver saab katta sinu ja minu pattude koorma? Kuidas saab Jumal seejuures säilitada õigluse? Meenutame, et seesama Jumal teatas Aadamale, et patu (ehk Jumalast teadliku lahti ütlemise) palk/tagajärg on surm. Kas Jumala poolt Aadamale öeldu saab olla peale patuse päästmist veel tõene?
 
Esmane päästmise juures on põhimõte, et Jumala eesmärgiks inimese lunastamisel on vältida patu kordumine. See tähendab seda, et inimest päästes lahutatakse patune patust. Inimene päästetakse patust, mitte patus. Me nimetame seda pöördumiseks. Taevasse võetakse vastu vaid patust pöördunud ehk uuesti sündinud inimesed. Kuidas aga Jeesuse ohver erineb toodud Jaani suuremeelsusest? 
 
Nende kahe ohvri puhul algus on sama. Üks inimene on eksinud Jumala seaduse vastu. Inimene on lahutanud end oma Loojast. Sarnane on ka see, et keegi teine on võtnud teisele määratud karistuse kanda. 
 
Siit edasi on aga erinevused. Nagu oleme juba tõdenud, patt on palju sügavam probleem. Patt ei ole pelgalt üks tegu. Patt on see, mis lahutab loodu Loojast. Patt on elu vastand. Kõik patt hävitab elu. Ja patt oli ka see, mis tappis Jeesuse. Patu palk on tõesti surm. Aadam suri. Sinu esiisad ja esiemad on surnud. Me kõik sureme. Kuid ka Jeesus suri!
 
Jeesus kannatas ja suri meie kõikide pattude tõttu. Siin aga see erinevus. Jeesus ei surnud mitte oma eksimuste või pattude tagajärjel, vaid... kogu inimkonna (ehk siis ka minu ja sinu!) patu tagajärjel.
 
Kuidas siis Jeesuse poolt toodud ohver päästab inimese? 
 
"Nõnda siis, otsekui üks langemine on saanud hukkamõistmiseks kõigile inimestele, nõnda saab ka üks õiguse täitmine kõigile inimestele elu õigustuseks. Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese sõnakuulelikkuse läbi paljud õigeks."  (Ro.5:18-19)
 
Surma seeme on tunginud kõigisse inimestesse, keda meie silmad näevad, või on näinud. Meisse endisse ka. Seejuures sõltumata sellest, kas me nimetame end Kristuse järgijateks või mitte. Siin ei ole vahet juudi ja eestlase vahel. Ei ole vahet nö. heade ega halbade inimeste vahel - me kõik vajame päästmist sellest olukorrast. 
 
Samamoodi on Jeesuse ohvri abil asetatud meisse elav seeme – igaveseks eluks. Need kaks seemet toodavad erineva tulemuse. Surma seemne tagajärg on selge – me kõik sureme. Kuid sarnaselt toimib ka eluseeme - me võime kõik elada!
 
"Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud! Aga kõik on Jumalast, kes meid on iseenesega lepitanud Kristuse läbi ja on meile andnud lepitusameti. Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks ja on pannud meie sisse lepitussõna... Ta on tema, kes ei teadnud mingist patust, meie eest teinud patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees."  (2.Kor.5:17-19,21)
 
Jumala Poeg, kes sündis Pühast Vaimust, samastus inimese ja tema saatusega. Nagu kõik meie, Ta suri. Seda aga meie eest. Patu palk on surm, lahutus Jumalast kui elu Loojast. Lahus Jumalast ei saa olla elu. Surma hetk oli ka Jeesuse jaoks lahutuse hetk oma Isast (Mt.27:46).

Nüüd aga - meid päästetakse Tema sees! Meid ei päästeta meie oma õiguse järele. Meid ei päästeta mitte selle alusel, mida me oleme teinud, või plaanime teha. Meid päästetakse selle alusel, mida Jeesus tegi. Meie päästmiseks on vaja palju suuremat õigust kui see, mida suudame oma kõige imelisemates ettekujutustes teha. 

"Sest ma ütlen teile, kui teie õigus pole palju parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei saa taevariiki." (Mt.5:20)

See on lugu, kus Jeesus räägib käsuõpetusest. Käsk on ju see, mille läbi teame, mis on patt (Ro.7:7). Jeesus kinnitab, et patu olemust ei muuda see, kui muudame mingi sõna, tähe või isegi "märgikese" seal. Samuti ei päästa meid variseride ega kirjatundjate õigus. Mis see on?

Jeesuse päevil (nagu ka täna!) leidus inimesi, kes olid veendunud, et nad on suutnud patu oma elust eemaldada. Apostel Paulus räägib omast kogemusest, kus ta oli enne kohtumist Jeesusega täielikult veendunud, et patul ei olnud enam kohta tema elus (Filipi 3:6). Mäejutluses kinnitas Jeesus, et kõigest neist pingutusist ei piisa. Õigus, mis meid saab päästa, peab olema palju-palju suurem ja tõelisem.

Ja lisaks.
"Aga ta ütles neile ka tähendamissõna: "Ükski ei lõika paika uue kuue küljest ega pane seda vana kuue peale, muidu ta lõikab katki ka uue kuue, ja pealegi ei sobi vanale kuuele paik uue küljest. Ka ei pane keegi värsket viina vanadesse nahklähkreisse, muidu värske viin ratkub lähkrid ja ta jookseb maha ning lähkrid lähevad rikki; vaid värske viin tuleb panna uutesse nahklähkritesse." (Lk.5:36-38)
 
Jumal ei saa meie patust olemust lepitada Jumalaga – see on võimatu. Kuigi meie võime kujutleda, et meie armastame Jumalat, siis tegelikult on see ikka vastupidi – Jumala armastus, mis puudutab meie südant, see on ainus, mis mõjutab meid uskuma Tema Vaimu väes. 
 
"Sellepärast ka mina, kui ma sain kuulda teie usust Issandasse Jeesusesse ja armastusest, mis teil on kõigi pühade vastu, ei lakka tänamast teie eest ja tuletan teid meelde oma palvetes, et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, au Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema tunnetamises ja valgustaks teie südame silmad, et te teaksite, mis lootus see on, milleks ta teid on kutsunud, ja mis on tema pärandi au rikkus pühade sees, ja mis on tema ülemäära suur vägi meie suhtes, kes usume tema jõutugevuse mõjul, millega ta on olnud mõjuv Kristuses, kui ta tema surnuist üles äratas ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle kõige valitsuse ja võimu ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte ainult selles, vaid ka tulevases maailmas, ja asetas kõik tema jalge alla ja pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, selle täius, kes kõik kõiges täidab!" (Ef.1:15-23)
 
Usk on Jumala and. Jeesus kinnitas Kolgatal oma verega õiguse, mis võib päästa patuse. Kuigi patu palk on surm, siis nüüd on meil võimalus vastata Jumala kutsele. Otsustamise aeg. Seda aega nimetatakse armuajaks. 
 
See on antud meile selleks, et saaksime teha selle ühe otsuse. Selle otsuse suurust on raske ülehinnata. Ometi võib meile tänases päevas tunduda, et kõik muud otsused, mille ees seisame, et need on palju suuremad ja olulisemad. Me muretseme viiruse leviku pärast. Meil võib tekkida palju küsimusi Eesti majandusliku tuleviku suhtes. Meid võib muretsema panna meie tervislik seisund. Need on kõik elulised ja olulised küsimused. 
 
Ometi otsus meie igavese saatuse suhtes – see ületab kõik need eelnevad. 
  
Valged riided. See on see õigus, mis saab ainsana katta kõik meie patud ja meie eksimused. See on ainus, mis toob meie sisse uue elu!
 
"Tema riided läksid hiilgavaks, helevalgeks otsekui lumi, nagu neid ükski vanutaja maa peal ei suuda teha nii heledaks." (Mk.9:3)

Valged riided ja Jumala au. Kui Jumala au ümbritses Jeesust, siis Tema riided muutusid nii valgeks nagu seda ei suuda ükski tehas valmistada ega keemiline puhastus puhastada. Kui Peetrus seda kõike nägi, siis ta kostis lihtsalt: siin on hea olla, jäämegi siia... Need "valged riided" ei kata meid vaid väliselt, vaid täidavad meid ka seesmiselt! 
 
See on Kristuse õigus, mida Ta pakub ka meile, kui Ta soovitab meil osta valged riided.
Vaatame nüüd siia veel ühte teksti, mille Jeesus rääkis neist valgeist riietest.
 
"Ja Jeesus algas kõnet ja rääkis neile jälle tähendamissõnadega ning ütles:"Taevariik on kuninga sarnane, kes oma pojale pulmad tegi.  Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulma kutsuma. Ja need ei tahtnud tulla. Taas läkitas ta teisi sulaseid ja ütles: öelge kutsutuile: vaata, oma söömaaja ma olen valmistanud, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma! Aga nad ei hoolinud sellest, vaid läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale; veel teised võtsid tema sulased kinni, kohtlesid neid ülbesti ja tapsid nad ära. Aga kuningas vihastus ja läkitas oma sõjaväed välja, hukkas need tapjad ja süütas nende linna põlema. Siis ta ütles oma sulastele: pulmad on küll valmis, aga need, kes olid kutsutud, ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate! Ja need sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda nad leidsid, kurjad ja head. Ja pulmakoda sai täis lauasistujaid. Siis kuningas läks sisse lauavõõraid vaatama ja nägi seal inimest, kellel ei olnud pulmariiet seljas. Ja ta ütles temale: "Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks?" Aga too ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijaile: siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse, seal on ulumine ja hammaste kiristamine!"  (Mt.22:1-14)
 
See on jälle kuidagi kole lugu. Sarnaneb väga meie Laodikea looga... Laodikea sõnumis Jumal väidab, et soovib sellise lõpuaja rahva oma suust välja sülitada. Rahva, kes on rahul oma saavutustega ja keda väga ei vaeva, mis on Jumala plaan ning mida on Tal mulle isiklikult pakkuda. 
 
Siinses loos oli keegi, kes leidis, et kõik on hästi – tal on piisavalt korralik ja igati soliidne kuub, miks ta peaks selle vahetama millegi parema vastu.
 
See on lugu toredast mehest, kes oli veendunud, et pole tema kuuel häda midagi. Täitsa korralik teine. Milleks vaevata peoperemeest – vahest keegi teine vajab pakutavat kuube rohkem!  Ta võis tema meelest lausa suuremeelne tegu olla - loobuda kellegi kasuks, kellel ei ole niipalju vedanud, kes on puuduses.
 
Teda kutsuti peole ja tema on õigeaegselt kohal. Ta ei hiline, ta ei nõua paremat kohta. Ta on vähenõudlik. Talle meeldib olla lihtsalt üks peolistest. 
 
Ja siis... kuuleb ta neid sõnu: sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks? Ja vähe sellest: siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse. Seal on ulumine ja hammaste kiristamine... 

Ei kõla kuidagi armastuväärselt...

Ulumine ja hammaste kiristamine - see on siis tasu? Ja mille eest? Lihtsalt selle eest, et keegi oli kokkuhoidlik ja konservatiivne ning ei soovi olla kellelegi koormaks. Kuidas saab nii toreda inimese põrgusse heita?  
 
Ometi oli seal üks lause – aga too ei saanud sõnagi suust! Ta teadis, milles on põhjus! Ta mõistis, miks selline otsus. Probleem ei olnud selles, et ta oleks liiga kokkuhoidlik olnud, või siis tagasihoidlik. Ei, vaid ta oli tahtlikult keeldunud pakutud rüüst. Ta eelistas teadlikult oma. Mina tahan, mina teen, mina tean, mis õige...

”Inimese eneseõigus ajab meie Issanda Jeesuse Kristuse iiveldama.”  (SDA Bible Commentary 7:963
 
Mis on Laodikea põhiprobleem? Eneseõigus – õigus, mis on meie oma (meie arust õigete) tegude tulemus... ehk siis Kristuse poolt pakutavast lahtiütlemine. See on ju siis ka Jumalast lahtiütlemine... Jumal ütleb osta valged riided minult. Too mees aga keeldus pakutavast, sest ta ei hooli peremehest ega tema tahtest. 
 
”Eneseõigus ei saa olla pulmarüüks. Jumala selge juhtnööri järgimata jätmine on eluohtlik tegevus. Laodikea sõnum kirjeldab meie kui koguduse seisukorda.” (Review Herald, 15.12.1904
 
„Ainult Kristuse poolt meile muretsetud rüü saab teha meid kõlblikeks astuma Jumala ette. Selle rüü, Tema õiguse kuue, paneb Kristus selga igale kahetsevale, uskuvale inimlapsele. Tema ütleb:“Ma annan sulle nõu, osta minu käest...valgeid rõivaid, et sa nendega riietuksid ega saaks avalikuks sinu alastioleku häbi“ (Ilm.3:18). Selles taevastel kangastelgedel kootud rüüs ei ole inimese poolset lõime. Inimesena maa peal elades oli Kristusel taevaselt terviklik iseloom ja seda iseloomu pakub Ta nüüd meile.“ (Ellen G. White "Kristuse tähendamissõnad"
 
Jumal pakub meile Jeesuse iseloomu täiuse täisea mõõtu mööda (Ef.4:13).  

"Ta on tema, kes ei teadnud mingist patust, meie eest teinud patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees." (2.Kor.2:21)

"Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse, et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et sa mind oled läkitanud. Selle au, mille sa andsid mulle, olen mina andnud neile, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks: mina nendes ja sina minus, et nad täielikult saaksid üheks ja maailm tunneks, et sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu sa mind oled armastanud. Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, keda sa mulle oled andnud; et nad näeksid minu auhiilgust, mille sa mulle oled andnud; sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud; aga mina tunnen sind ja need on hakanud tundma, et sina oled mind läkitanud. Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan seda teada selleks, et armastus, millega sa mind oled armastanud, oleks nendes ja mina oleksin nendes!"  (Joh.17:20-26)

See on see ainus rüü, mis saab katta meie vaimulikku tühjust ja alastust. See on ka ainus, mis avab Taeva väravad...