Kas Jeesus võitis või kaotas Kolgata ristil? Eks igaüks vastab enda jaoks, kas kaasaegsete poolt surmamõistetuna ja ristil rippudes Jeesus võitis, või hoopis kaotas. Ometi see vastus kirjeldab kõige paremini seda, kuipalju oleme Kolgatal toimunut mõistnud, mitte seda, mida peame võiduks ja mida mitte.
Käsitleme täna seda ca 2000 a. tagasi toimunud inimajaloo ainukordse sündmuse taustu veidi põgusamalt.
Jumal oli sadu aastaid enne neid sündmusi andnud teada, et Lunastaja hüljatakse, kuid just ja ainult Tema kannatuste tulemusel pääseme meie oma ahastusest ja lootusetusest.
"Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars? Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega
Käsitleme täna seda ca 2000 a. tagasi toimunud inimajaloo ainukordse sündmuse taustu veidi põgusamalt.
Jumal oli sadu aastaid enne neid sündmusi andnud teada, et Lunastaja hüljatakse, kuid just ja ainult Tema kannatuste tulemusel pääseme meie oma ahastusest ja lootusetusest.
"Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars? Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega
Foto: Stefan Kunze
olnud tal välimust, et teda ihaldada. Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast. Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks. Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud. Surve ja kohtu läbi võeti ta ära, kes tema sugupõlvest mõtles sellele, et ta lõigati ära elavate maalt, ja teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast? Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus. Aga Issand arvas heaks teda alandada haigustega. Kui ta iseenese on andnud süüohvriks, saab ta näha tulevast sugu, ta elab kaua ja Issanda tahe teostub tema läbi. Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda; oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd." (Jes.53:1-11)
See tekst oli tuttav ka Jeesuse kaasaegsetele, eriti kirjatundjatele ja variseridele. Nad olid seda teksti lugenud korduvalt, kuid... paraku ei sobinud see nende plaanidesse. Tolle aegne Iisrael ootas Messiat, kes tuleb ja vabastab nad... mitte nende pattudest, vaid kõiksugu okupantidest. Sama lugu on ka tänasel päeval tavaline - meid teevad murelikuks pigem need sündmused, mis toimuvad meie iseseisvumise taastanud riigi piiride taga, mitte aga kõik see koorem, mis on meie endi sees ja mis rõhub meid päevast päeva...
Kuidas siis näha võitu seal, kus tavalisel vaatlusel seda kuidagi ei suuda tuvastada? Ei ole ühtegi religiooni, mille kangelast oleks tabanud selline teotav surm, või keda oleks inimeste poolt süüdi mõistetud. Miks siis kristluses on valitud taoline kangelane keskseks tegelaseks?
Eks siin ole vastus selles, et keegi ei ole kristluses sellist kangelast loonud ega valinud - kõik need väliselt väga ebameeldivad tõsiasjad lihtsalt toimusidki selliselt nagu piiblis neid meile esitatakse. Ometi ei tasu jätta tähelepanuta piibli alguses kirjeldatud Aadama kui meie esiisa pattulangemise lugu - see on alguspunkt. Kõik see, mis tabas Jeesust, on vaid selle tagajärg, mis pidi tabama paratamatult Aadamat. Just Aadam oli see, kes oleks pidanud ilma igasuguse lootuseta surema. Ja kui tema oleks igaveseks oma elu lootuse kaotanud, siis... ei oleks ka meid siin täna. Rääkimata sellest lootusest, mis meil on täna Jeesuses!
Jeesus oli oma tööd lõpetamas. Ta oli juba kolm ja pool aastat kõndinud mööda Lähis-Ida künkaid ja tänavaid. Ta oli vabastanud inimesi nii nende füüsilistest kannatustest kui ka vaimsetest vaevadest. Ta oli õpetanud neid elama. Samuti oli ta valinud endale jüngreid, kelle ülesandeks jäi Tema tegevust vaadeldes Jumalat tundma õppida ja hiljem olla Tema võidu tunnistajateks siin planeedil.
Oli külasid, kus kõik, kes põdesid mõnd haigust, said hetkega terveks. Oli ka neid piirkondi (näiteks Naatsareti ümbrus), kus abi ei saanud praktiliselt keegi. Peale viimase paasatalle söömist koos oma valitud jüngritega otsustasid nad minna Õlimäele. Seal veedeti need viimased hetked, mis Jeesusel olid veel jäänud koos jüngritega olemiseks. Need olid need viimased võimalused, kus Jeesus lootis aidata oma kõige lähemaid kaaslasi. Paraku... kui ei ole võitluseks valmis, kui oled oma tähelepanu lasknud peamiselt kõrvale minna, siis... toob väsimus une silmadesse. Jüngrid ei suutnud süüvida olukorra tõsidusse. Tulemuseks oli pettumus. Häbi ja kartus.
Siinkohal on paslik soovitada üht raamatut - E.G.White "Ajastute igatus". Seal käsitletakse palju põhjalikumalt neid sündmusi hetk-hetkelt.
Juudas, kes oli jüngrite seast lahkunud ja oli otsustanud pisut teenida Jeesuse reetmise pealt, saabus peagi vangistajate eesotsas. Siis aga järgneb hetk, mida ei tohi kuidagi tähelepanuta jätta.
"Juudas võttis nüüd enesega kaasa väesalga ning ülempreestritelt ja variseridelt sulaseid ja tuli sinna tulelontide, lampide ja relvadega. Siis Jeesus, kuna ta teadis kõik, mis tema peale tuleb, läks välja ja ütles neile: "Keda te otsite?" Nad vastasid temale: "Jeesust Naatsaretlast!" Tema ütles neile: "Mina olen see!" Ka Juudas, kes tema ära andis, seisis nende juures. Kui ta nüüd neile ütles: "Mina olen see!" taganesid nad ja langesid maha." (Joh.18:3-6)
Iisraeli juhid oli otsustanud Jeesuse kõrvaldada. Ta õpetas asju, mis seadis nende autoriteedi kahtluse alla ja sellega ähvardas nende võimu säilimist rahva üle. Ometi ei olnud neil Jeesuse süüdimõistmiseks õiguslikku alust. Nüüd saabub see relvastatud rühm Jeesust vangistama. Kas panite tähele, mis seal aset leidis?
Jeesus ise oli see, kes astus esile. Ta ei püüdnud põgeneda oma vangistajate eest. Piibel kinnitab - Ta teadis, mis oli toimumas. Ta küsis ise - keda te otsite. Saanud vastuse, et tõesti Tema oligi see, keda hetkel vajati, kinnitas, et just Tema ongi otsitav. Oluline on aga selle järgnenud sündmus - Tema vangistajad taganesid ja langesid maha!
Mis seal toimus? Mis sundis seda relvastatud hulka taganema? Veelgi enam - lausa silmili maha heitma?!
Jumal ei jätnud ka neid vangistajaid ilma tunnistuseta. Jumala au ilmnes Jeesuse läbi. Nähes Jumala au ei ole võimalik kellelgi oma au ja väärikust imetleda ega säilitada. Paraku oli see vaid hetk. Keegi ei saanud seejärel enam väita, et me ei tea midagi, meile anti käsk...
On tõsi, et kuigi peamine süü lasub neil, kes kogu selle ebaõiglase operatsiooni Jeesuse vangistamiseks ja süüdi mõistmiseks korraldasid, siis ometi ei vabane peale sellist Jumala au ilmnemist mitte keegi kaassüüdlase rollist. Jumala au ilmutati just nende relvastatud meeste jaoks, kes ei teadnud, kellega antud olukorras oli tegu. Kui pärast mitmeid ülekuulamisi saadeti Jeesus Heroodese juurde, kes omakorda nõudis imetähte, siis selles olukorras Jeesus keeldus sellest. Miks?
" Kui siis Heroodes Jeesust nägi, sai ta väga rõõmsaks, sest ta oli hea meelega tahtnud teda juba ammugi näha, kuna ta oli temast palju kuulnud; ka lootis ta näha saada mõnd imetähte, mida ta ehk teeb. Ta küsis temalt palju asju, aga tema ei vastanud talle midagi."
(Lk.23:8-9)
Heroodesel oli palju võimu - ta oleks võinud isegi Jeesuse vabastada kõigist nendest süüdistustest. Selles olukorras aga vastandlikult vangistamise juures toimunule - Ta keeldus Heroodesega suhtlemast. Mitte mingit Jumala au ilmutust ei kaasnenud. Selleks, et mõista Jeesuse reaktsiooni, peab mõistma, kes oli Heroodes. Heroodes oli valitseja, kelle käsul hukati Ristija Johannes. Ta oli saanud kõik tõendid. Ta oli need hüljanud. Ja kuigi piibel kinnitab, et ta "sai väga rõõmsaks", sest ta oli väga soovinud Jeesusega kohtuda, siis ometi ei olnud talle enam midagi lisada. Tema oli saanud kõik tõendid Ristija Johannesega seoses. Ta oli piisavalt teadlik kõiges, et teha omad otsused. Paraku ta otsustas hoopis vennastuda Jeesuse surmamõistnud Pilaatusega, kes samuti jättis oma võimaluse kasutamata. Neid tõesti ühendas soov hoida kinni võimust ükskõik, mida see ka maksma ei läheks, samas aga oli neis mõlemis mingi reaalsustaju, mis nägi läbi usujuhtide silmakirjalikkuse. Paraku ei hinnanud nad seda piisavalt kõrgelt ja seetõttu ei olnud neil kummalgi sellest ka mingit kasu - mõlemad kaotasid oma võimu vaatamata sellele. Ükski varas ei saa rahus oma näilisi võite lõpmatult nautida...
Ja kuigi Pilaatus püüdis veel rahva valikule lootes Jeesuse vabastada, siis tõmbus sõlm Jeesuse kaela ümber lõplikult sõlme, sest sel hetkel maavalitseja palee ette kogunenud rahvas otsustas, et vabastatagu pigem see juudi terrorist, mitte Jeesus.
" Siis Pilaatus kutsus kokku ülempreestrid ning rahvaülemad ja rahva ning ütles neile: "Te olete toonud selle inimese minu juure otsegu rahva eksitaja. Ja vaata, ma olen Teda üle kuulanud teie ees ega ole sellest inimesest leidnud ühtki süüd, milles te Teda süüdistate, ega Heroodeski, vaid ta on Tema saatnud tagasi meie juure. Ja vaata, Tema pole teinud midagi, mis oleks surma väärt! Sellepärast ma tahan Teda karistada ja vabaks lasta!" Aga temal oli kohustuseks neile pühiks vabaks lasta üks vang. Siis kogu hulk kisendas väga ning ütles: "Hukka ära, lase meile Barabas vabaks!" See oli mingi linnas sündinud mässu ja tapmise pärast vangi heidetud. Siis Pilaatus tõstis jälle häält nende vastu, tahtes vabaks lasta Jeesuse. Aga nemad karjusid: "Löö risti, löö Ta risti!" Siis ta ütles neile kolmat puhku: "Mis Ta siis on kurja teinud? Ma pole Temast leidnud ühtki surmasüüd. Sellepärast ma karistan teda ja lasen ta vabaks!" Aga nad käisid peale, suure kisendamisega nõudes, et Jeesus löödaks risti. Ja nende hüüded võtsid võimust. Siis Pilaatus tegi otsuse, et sünniks nende palve järele. Ta laskis neile vabaks selle, kes mässamise ja tapmise pärast oli vangitorni heidetud ja keda nemad vabaks palusid. Aga Jeesuse ta andis nende meelevalla kätte. (Lk.23:13-25)
Püüame süveneda veel ka sellesse olukorda. Pilaatus ja Heroodes saatsid Jeesuse üksteise juurde, sest kumbki maavalitseja ei soovinud Jeesuse surma otsust enda peale võtta. Ometi kumbki ei olnud valmis ka Jeesust õigeks mõistma ja vabastama, kuigi see oleks olnud nende otseseks kohuseks - nad ju tunnistasid, et nad ei leia süüd... Siis aga otsustab see Pilaatuse palee ette kogunenud rahvas, et parem vabastatagu neile ikka see, kelle kätel oli veresüü, Jeesuse veresüü (kes oli ju vaid neid endid elustanud ja kellel ei olnud ühtki süüd) olid nad aga valmis varmalt endile võtma.
Paraku selle nad ka endile said. Iisraeli kui erirahva roll võeti neilt ja piisab vaid põgusast pilgust Iisraeli edasisele ajaloole, et märgata kõiki neid koledusi, mis neid seejärel kuni tänaseni on tabanud.
Milles siis seisneb see võit? Ilmselt kõige lihtsam oleks vastata selliselt: milline oleks olnud see võit, kui Jeesus oleks läinud kompromissile oma missioonis? Kui suur oleks olnud see võit, kui Jeesus oleks kiusatuse kõrbes võtnud vastu suure petja pakkumise kogu selle maailma valitsemise suhtes? Millel oleks selline võim põhinenud? Õigusel ja armastusel?
Või siis seal Heroodese ees? Kui Jeesus oleks teinud ime enda päästmiseks Heroodese ees - kas selline kompromiss oleks ehk kiitnud heaks Heroodese otsuse Ristija Johannese suhtes? Või siis see kuradi viimane pakkumine seal ristil - kui oled Jumala Poeg, siis tule ristilt alla, küllap siis usume... Millist võimu see kõik oleks kinnitanud? Paraku peame tõdema, et need ja kõik need ülejäänud igapäevased kuradi pakkumised pakkusid võimu vaid sellele langenud inglile - need oleks kinnistanud tema võimu inimkonna üle. See aga ,kui üldse miski, oli just kõige teravamas vastuolus Jumala plaaniga. Siin ka põhjus, miks Jeesus pidi kõigist neist pakkumistest loobuma. Ja selle tagajärjel ka kõik need meid tabama pidanud needused enda peale koguma...
Ja siis Ta suri seal ristil.
Saabus vaikus?
"Aga Jeesus kisendas jälle suure häälega ja heitis hinge. Ja vaata, templi eesriie kärises lõhki kaheks, ülemast otsast alamast saadik! Ja maa värises ja kaljud lõhkesid..." (Mt.28:50-51)
Ei saabunud rahu, ei olnud vaikust. Kui maa väriseb ja päike läheb pimedaks, siis valitseb kartus. Templi eesriie, mis eraldas püha ja kõige pühamat paika, see vaheriie kärises lõhki. Kõige pühama paiga pühadus oli kadunud. Jumal oli oma templist lahkunud. Iisrael oli omad otsused teinud. Nüüd järgnes veel 3,5 aastat, mille jooksul tegid ka kõik inimesed isiklikult omad otsused ja peagi saabus lõpp Iisraelile.
Jeesus suri, kuid... haud ei suutnud Teda seal sees hoida. Temas ei olnud süüd ja õigus pidi võidule pääsema! Jeesus virgus ellu ja tõusis üles.
Ja seni, kuni Jumal on Universumi ainus tõeline Valitseja, seni valitseb lõpuks õiglus ka kõiges. Siin meie patu poolt rikutud maailmas võib meie silme ees teostatav ebaõigluse silmamoondus meid tõesti ka petta ja meile võib tunduda, et õigusel ja õiglusel ei ole mingit kohta siin ilmas, siis paraku jääb see vaid üheks järjekordseks katseks lihtsalt meid petta. Jumal ei anna eales ebaõiglusele lõplikku võitu. Kord saabub kõigele ebaõiglusele üks tõeliselt õiglane kohtupäev. Ja siis selguvad ka kõige keerulisemad dilemmad, kuid siis näeb igaüks ka oma silmaga, mis oli/on võit ja seda tegelikult ei ole.
Paraku oleme aga me kõik saanud osa sellest ebaõigluse määrivast mõjust, me ei saa väita, et täielik õigus on meie poolel. Kuigi ühes või teises olukorras võib see küll nii olla, siis paraku on sama tõene ka see väide, et kõik me oleme eksinud. Meie õnneks on aga Jeesus võtnud kõikide meie eksimuste võlad ja hädad enda peale, et kinkida meile võimalus seista täieliku õiguse ja õigluse poolel. Temas.
Ka Sina võid Pilaatuse kombel väiklaselt väita, et ei leia ühtki süüd Jeesuses. Seeasemel kasuta parem võimalust saada osa just Sinu jaoks Jeesuse poolt võidetud õigusest, mis katab kõik Sinu isiklikud eksimused. Ja mis peamine - annab aluse tõelisele vabanemisele ja rahu kogemisele Sinu hinges. Jutt on siis rahust, mida ei kõiguta ükski võim ega vägi ei siin ega üheski teises maailmas. See on tõeline võit. Jeesus sai sellest osa ja Tema sooviks on jagada seda võitu Sinuga!
Tema on aga Jumal - meie inimesed, pealegi patused... kas selline suhe saab reaalselt toimida? Kas see vabastab, või pigem orjastab meid? Neile küsimuste üle püüame mõtiskleda järgmises teemas.
10. MInu plaan või Jumala oma? <<< >>> 12. Rist - vabadus või orjus?
See tekst oli tuttav ka Jeesuse kaasaegsetele, eriti kirjatundjatele ja variseridele. Nad olid seda teksti lugenud korduvalt, kuid... paraku ei sobinud see nende plaanidesse. Tolle aegne Iisrael ootas Messiat, kes tuleb ja vabastab nad... mitte nende pattudest, vaid kõiksugu okupantidest. Sama lugu on ka tänasel päeval tavaline - meid teevad murelikuks pigem need sündmused, mis toimuvad meie iseseisvumise taastanud riigi piiride taga, mitte aga kõik see koorem, mis on meie endi sees ja mis rõhub meid päevast päeva...
Kuidas siis näha võitu seal, kus tavalisel vaatlusel seda kuidagi ei suuda tuvastada? Ei ole ühtegi religiooni, mille kangelast oleks tabanud selline teotav surm, või keda oleks inimeste poolt süüdi mõistetud. Miks siis kristluses on valitud taoline kangelane keskseks tegelaseks?
Eks siin ole vastus selles, et keegi ei ole kristluses sellist kangelast loonud ega valinud - kõik need väliselt väga ebameeldivad tõsiasjad lihtsalt toimusidki selliselt nagu piiblis neid meile esitatakse. Ometi ei tasu jätta tähelepanuta piibli alguses kirjeldatud Aadama kui meie esiisa pattulangemise lugu - see on alguspunkt. Kõik see, mis tabas Jeesust, on vaid selle tagajärg, mis pidi tabama paratamatult Aadamat. Just Aadam oli see, kes oleks pidanud ilma igasuguse lootuseta surema. Ja kui tema oleks igaveseks oma elu lootuse kaotanud, siis... ei oleks ka meid siin täna. Rääkimata sellest lootusest, mis meil on täna Jeesuses!
Jeesus oli oma tööd lõpetamas. Ta oli juba kolm ja pool aastat kõndinud mööda Lähis-Ida künkaid ja tänavaid. Ta oli vabastanud inimesi nii nende füüsilistest kannatustest kui ka vaimsetest vaevadest. Ta oli õpetanud neid elama. Samuti oli ta valinud endale jüngreid, kelle ülesandeks jäi Tema tegevust vaadeldes Jumalat tundma õppida ja hiljem olla Tema võidu tunnistajateks siin planeedil.
Oli külasid, kus kõik, kes põdesid mõnd haigust, said hetkega terveks. Oli ka neid piirkondi (näiteks Naatsareti ümbrus), kus abi ei saanud praktiliselt keegi. Peale viimase paasatalle söömist koos oma valitud jüngritega otsustasid nad minna Õlimäele. Seal veedeti need viimased hetked, mis Jeesusel olid veel jäänud koos jüngritega olemiseks. Need olid need viimased võimalused, kus Jeesus lootis aidata oma kõige lähemaid kaaslasi. Paraku... kui ei ole võitluseks valmis, kui oled oma tähelepanu lasknud peamiselt kõrvale minna, siis... toob väsimus une silmadesse. Jüngrid ei suutnud süüvida olukorra tõsidusse. Tulemuseks oli pettumus. Häbi ja kartus.
Siinkohal on paslik soovitada üht raamatut - E.G.White "Ajastute igatus". Seal käsitletakse palju põhjalikumalt neid sündmusi hetk-hetkelt.
Juudas, kes oli jüngrite seast lahkunud ja oli otsustanud pisut teenida Jeesuse reetmise pealt, saabus peagi vangistajate eesotsas. Siis aga järgneb hetk, mida ei tohi kuidagi tähelepanuta jätta.
"Juudas võttis nüüd enesega kaasa väesalga ning ülempreestritelt ja variseridelt sulaseid ja tuli sinna tulelontide, lampide ja relvadega. Siis Jeesus, kuna ta teadis kõik, mis tema peale tuleb, läks välja ja ütles neile: "Keda te otsite?" Nad vastasid temale: "Jeesust Naatsaretlast!" Tema ütles neile: "Mina olen see!" Ka Juudas, kes tema ära andis, seisis nende juures. Kui ta nüüd neile ütles: "Mina olen see!" taganesid nad ja langesid maha." (Joh.18:3-6)
Iisraeli juhid oli otsustanud Jeesuse kõrvaldada. Ta õpetas asju, mis seadis nende autoriteedi kahtluse alla ja sellega ähvardas nende võimu säilimist rahva üle. Ometi ei olnud neil Jeesuse süüdimõistmiseks õiguslikku alust. Nüüd saabub see relvastatud rühm Jeesust vangistama. Kas panite tähele, mis seal aset leidis?
Jeesus ise oli see, kes astus esile. Ta ei püüdnud põgeneda oma vangistajate eest. Piibel kinnitab - Ta teadis, mis oli toimumas. Ta küsis ise - keda te otsite. Saanud vastuse, et tõesti Tema oligi see, keda hetkel vajati, kinnitas, et just Tema ongi otsitav. Oluline on aga selle järgnenud sündmus - Tema vangistajad taganesid ja langesid maha!
Mis seal toimus? Mis sundis seda relvastatud hulka taganema? Veelgi enam - lausa silmili maha heitma?!
Jumal ei jätnud ka neid vangistajaid ilma tunnistuseta. Jumala au ilmnes Jeesuse läbi. Nähes Jumala au ei ole võimalik kellelgi oma au ja väärikust imetleda ega säilitada. Paraku oli see vaid hetk. Keegi ei saanud seejärel enam väita, et me ei tea midagi, meile anti käsk...
On tõsi, et kuigi peamine süü lasub neil, kes kogu selle ebaõiglase operatsiooni Jeesuse vangistamiseks ja süüdi mõistmiseks korraldasid, siis ometi ei vabane peale sellist Jumala au ilmnemist mitte keegi kaassüüdlase rollist. Jumala au ilmutati just nende relvastatud meeste jaoks, kes ei teadnud, kellega antud olukorras oli tegu. Kui pärast mitmeid ülekuulamisi saadeti Jeesus Heroodese juurde, kes omakorda nõudis imetähte, siis selles olukorras Jeesus keeldus sellest. Miks?
" Kui siis Heroodes Jeesust nägi, sai ta väga rõõmsaks, sest ta oli hea meelega tahtnud teda juba ammugi näha, kuna ta oli temast palju kuulnud; ka lootis ta näha saada mõnd imetähte, mida ta ehk teeb. Ta küsis temalt palju asju, aga tema ei vastanud talle midagi."
(Lk.23:8-9)
Heroodesel oli palju võimu - ta oleks võinud isegi Jeesuse vabastada kõigist nendest süüdistustest. Selles olukorras aga vastandlikult vangistamise juures toimunule - Ta keeldus Heroodesega suhtlemast. Mitte mingit Jumala au ilmutust ei kaasnenud. Selleks, et mõista Jeesuse reaktsiooni, peab mõistma, kes oli Heroodes. Heroodes oli valitseja, kelle käsul hukati Ristija Johannes. Ta oli saanud kõik tõendid. Ta oli need hüljanud. Ja kuigi piibel kinnitab, et ta "sai väga rõõmsaks", sest ta oli väga soovinud Jeesusega kohtuda, siis ometi ei olnud talle enam midagi lisada. Tema oli saanud kõik tõendid Ristija Johannesega seoses. Ta oli piisavalt teadlik kõiges, et teha omad otsused. Paraku ta otsustas hoopis vennastuda Jeesuse surmamõistnud Pilaatusega, kes samuti jättis oma võimaluse kasutamata. Neid tõesti ühendas soov hoida kinni võimust ükskõik, mida see ka maksma ei läheks, samas aga oli neis mõlemis mingi reaalsustaju, mis nägi läbi usujuhtide silmakirjalikkuse. Paraku ei hinnanud nad seda piisavalt kõrgelt ja seetõttu ei olnud neil kummalgi sellest ka mingit kasu - mõlemad kaotasid oma võimu vaatamata sellele. Ükski varas ei saa rahus oma näilisi võite lõpmatult nautida...
Ja kuigi Pilaatus püüdis veel rahva valikule lootes Jeesuse vabastada, siis tõmbus sõlm Jeesuse kaela ümber lõplikult sõlme, sest sel hetkel maavalitseja palee ette kogunenud rahvas otsustas, et vabastatagu pigem see juudi terrorist, mitte Jeesus.
" Siis Pilaatus kutsus kokku ülempreestrid ning rahvaülemad ja rahva ning ütles neile: "Te olete toonud selle inimese minu juure otsegu rahva eksitaja. Ja vaata, ma olen Teda üle kuulanud teie ees ega ole sellest inimesest leidnud ühtki süüd, milles te Teda süüdistate, ega Heroodeski, vaid ta on Tema saatnud tagasi meie juure. Ja vaata, Tema pole teinud midagi, mis oleks surma väärt! Sellepärast ma tahan Teda karistada ja vabaks lasta!" Aga temal oli kohustuseks neile pühiks vabaks lasta üks vang. Siis kogu hulk kisendas väga ning ütles: "Hukka ära, lase meile Barabas vabaks!" See oli mingi linnas sündinud mässu ja tapmise pärast vangi heidetud. Siis Pilaatus tõstis jälle häält nende vastu, tahtes vabaks lasta Jeesuse. Aga nemad karjusid: "Löö risti, löö Ta risti!" Siis ta ütles neile kolmat puhku: "Mis Ta siis on kurja teinud? Ma pole Temast leidnud ühtki surmasüüd. Sellepärast ma karistan teda ja lasen ta vabaks!" Aga nad käisid peale, suure kisendamisega nõudes, et Jeesus löödaks risti. Ja nende hüüded võtsid võimust. Siis Pilaatus tegi otsuse, et sünniks nende palve järele. Ta laskis neile vabaks selle, kes mässamise ja tapmise pärast oli vangitorni heidetud ja keda nemad vabaks palusid. Aga Jeesuse ta andis nende meelevalla kätte. (Lk.23:13-25)
Püüame süveneda veel ka sellesse olukorda. Pilaatus ja Heroodes saatsid Jeesuse üksteise juurde, sest kumbki maavalitseja ei soovinud Jeesuse surma otsust enda peale võtta. Ometi kumbki ei olnud valmis ka Jeesust õigeks mõistma ja vabastama, kuigi see oleks olnud nende otseseks kohuseks - nad ju tunnistasid, et nad ei leia süüd... Siis aga otsustab see Pilaatuse palee ette kogunenud rahvas, et parem vabastatagu neile ikka see, kelle kätel oli veresüü, Jeesuse veresüü (kes oli ju vaid neid endid elustanud ja kellel ei olnud ühtki süüd) olid nad aga valmis varmalt endile võtma.
Paraku selle nad ka endile said. Iisraeli kui erirahva roll võeti neilt ja piisab vaid põgusast pilgust Iisraeli edasisele ajaloole, et märgata kõiki neid koledusi, mis neid seejärel kuni tänaseni on tabanud.
Milles siis seisneb see võit? Ilmselt kõige lihtsam oleks vastata selliselt: milline oleks olnud see võit, kui Jeesus oleks läinud kompromissile oma missioonis? Kui suur oleks olnud see võit, kui Jeesus oleks kiusatuse kõrbes võtnud vastu suure petja pakkumise kogu selle maailma valitsemise suhtes? Millel oleks selline võim põhinenud? Õigusel ja armastusel?
Või siis seal Heroodese ees? Kui Jeesus oleks teinud ime enda päästmiseks Heroodese ees - kas selline kompromiss oleks ehk kiitnud heaks Heroodese otsuse Ristija Johannese suhtes? Või siis see kuradi viimane pakkumine seal ristil - kui oled Jumala Poeg, siis tule ristilt alla, küllap siis usume... Millist võimu see kõik oleks kinnitanud? Paraku peame tõdema, et need ja kõik need ülejäänud igapäevased kuradi pakkumised pakkusid võimu vaid sellele langenud inglile - need oleks kinnistanud tema võimu inimkonna üle. See aga ,kui üldse miski, oli just kõige teravamas vastuolus Jumala plaaniga. Siin ka põhjus, miks Jeesus pidi kõigist neist pakkumistest loobuma. Ja selle tagajärjel ka kõik need meid tabama pidanud needused enda peale koguma...
Ja siis Ta suri seal ristil.
Saabus vaikus?
"Aga Jeesus kisendas jälle suure häälega ja heitis hinge. Ja vaata, templi eesriie kärises lõhki kaheks, ülemast otsast alamast saadik! Ja maa värises ja kaljud lõhkesid..." (Mt.28:50-51)
Ei saabunud rahu, ei olnud vaikust. Kui maa väriseb ja päike läheb pimedaks, siis valitseb kartus. Templi eesriie, mis eraldas püha ja kõige pühamat paika, see vaheriie kärises lõhki. Kõige pühama paiga pühadus oli kadunud. Jumal oli oma templist lahkunud. Iisrael oli omad otsused teinud. Nüüd järgnes veel 3,5 aastat, mille jooksul tegid ka kõik inimesed isiklikult omad otsused ja peagi saabus lõpp Iisraelile.
Jeesus suri, kuid... haud ei suutnud Teda seal sees hoida. Temas ei olnud süüd ja õigus pidi võidule pääsema! Jeesus virgus ellu ja tõusis üles.
Ja seni, kuni Jumal on Universumi ainus tõeline Valitseja, seni valitseb lõpuks õiglus ka kõiges. Siin meie patu poolt rikutud maailmas võib meie silme ees teostatav ebaõigluse silmamoondus meid tõesti ka petta ja meile võib tunduda, et õigusel ja õiglusel ei ole mingit kohta siin ilmas, siis paraku jääb see vaid üheks järjekordseks katseks lihtsalt meid petta. Jumal ei anna eales ebaõiglusele lõplikku võitu. Kord saabub kõigele ebaõiglusele üks tõeliselt õiglane kohtupäev. Ja siis selguvad ka kõige keerulisemad dilemmad, kuid siis näeb igaüks ka oma silmaga, mis oli/on võit ja seda tegelikult ei ole.
Paraku oleme aga me kõik saanud osa sellest ebaõigluse määrivast mõjust, me ei saa väita, et täielik õigus on meie poolel. Kuigi ühes või teises olukorras võib see küll nii olla, siis paraku on sama tõene ka see väide, et kõik me oleme eksinud. Meie õnneks on aga Jeesus võtnud kõikide meie eksimuste võlad ja hädad enda peale, et kinkida meile võimalus seista täieliku õiguse ja õigluse poolel. Temas.
Ka Sina võid Pilaatuse kombel väiklaselt väita, et ei leia ühtki süüd Jeesuses. Seeasemel kasuta parem võimalust saada osa just Sinu jaoks Jeesuse poolt võidetud õigusest, mis katab kõik Sinu isiklikud eksimused. Ja mis peamine - annab aluse tõelisele vabanemisele ja rahu kogemisele Sinu hinges. Jutt on siis rahust, mida ei kõiguta ükski võim ega vägi ei siin ega üheski teises maailmas. See on tõeline võit. Jeesus sai sellest osa ja Tema sooviks on jagada seda võitu Sinuga!
Tema on aga Jumal - meie inimesed, pealegi patused... kas selline suhe saab reaalselt toimida? Kas see vabastab, või pigem orjastab meid? Neile küsimuste üle püüame mõtiskleda järgmises teemas.
10. MInu plaan või Jumala oma? <<< >>> 12. Rist - vabadus või orjus?
