Eelmises teemas jõudsime meie vabanemise peamise takistuseni - inimese enesekesksus. Me mõõdame nii ennast kui kõike teisi enda kasust lähtuvalt. Selliselt on ka meie hea ja halva määratluseks oma "mina". Kui miski on mulle kasulik, siis on see hea; kui aga kahjulik, siis järelikult on see halb. Selliselt toimides ei olekski ju probleeme, kui see kõik ei oleks nii piiratud ja primitiivne. Mis aga on mulle kasulik ja mis kahjulik? Kas ei ole mitte igaüks meist kogenud, et nii mõnigi asi/eesmärk, mida oleme taotlenud ja mis alguses tundus lausa hädavajalikuna... lõpuks ei olnudki seda. Rääkimata siis olukorrast, kus see möödapääsmatu vajadus osutus ahvatluseks, mis viis meid õnnetusse.
Selleks, et patune (ehk enesekeskne) inimene näeks nii enda kui ka teda ümbritsevat maailma adekvaatsemalt, selleks andiski Jumal meile oma Sõna. Eelnevates teemades tõdesime, et hääli meie ümber on palju ja neist oleks oluline suuta eristada Jumala häält. Kuidas olla kindel, et sinu arusaam Jumalast on tõeline, mitte aga omaenda ettekujutuste tagajärg? Või siis teisiti: kuidas olla kindel, et see mida meile Jumalast räägitakse on ikka tõde?
Tänapäeval on väga populaarseks muutunud tunnetamise "teadus". Kui varasematel aastatel olid igasugu kirikuõpetajad nendeks tarkadeks, kes valgustasid harimatuid, siis selle tulemusena jäi Jumal tihti väga ebareaalseks ja teoreetiliseks. Kaugeks. Tänane tunnetamise "teadus" lahendab justkui selle probleemi, kuid... kui kuulata erinevaid tunnetajaid, siis peame ju tõdema, et need tunnetused on liigagi tihti üksteisega vastuolus. Lisaks kõigele oleme ju kõik ka erinevad, nii meie kogemused kui ka vajadused on erinevad ja selliselt võib ka juhtuda, et ka kõige õigem tunnetus ei pruugi vastata minu sees olevatele küsimustele.
Kaasa arvatud nende probleemide tõttu ongi Jumal andnud meile oma Sõna, millest saavad erinevad inimesed isiklikult õppida tundma Jumalat ja Tema tahet. Ja seda tõesti väga isiklikult - oled vaid Sina ja Sinu Jumal! Ja samas on Jumal oma Sõnas andnud ka tõotuse, et kui keegi vajab arusaamist, siis Tema ka vastab!
Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse. (Mt.7:8)
Jumala Sõna - meile on see raamat tuntud piiblina. Ometi on meie kirjandusklassikast vägagi tuntud ütlus: mida rohkem ta piiblit luges, seda kurjemaks muutus. Siin eelnevas lõigus toodud kirjakoht ju ütles - kes palub, see saab. Jumala Sõna puhul ongi peamine eeldus see, et inimene tajub oma vajadust, et me läheneme piiblile kui Jumala Sõnale, mitte kui lihtsalt ühele targale raamatule, kust saame ise ammutada endale vajalikke tarkusi. Eelnevalt ju tõdesime, et meie probleem on see, et oleme enesekesksed. See enesele keskenemine ei kao ju kuhugi ka piiblit lugedes. Me oleme ju ikka need, kes oleme. See raamat iseenesest ei ole mingi imeraamat. Kuigi seal raamatus räägitakse paljudest imedest, mida Jumal on ajastute jooksul teinud, ei tee see raamat iseenesest ühtegi imet meiega.
Samas, kui tajume oma vajadust Jumala tundma õppimise järele, kui tajume tühjust oma hinges ja kui siis avame selle raamatu palves, teadvustades, et ainult Jumal on see, kes saab neid ridu seal avada ja meie pilku meist endist kõrgemale tõsta... ja kui siis veel anname Talle selle võimaluse... siis võib tõesti juhtuda see ime, et me tõesti näemegi! Näemegi vastust, mida otsisime. Enamasti aga ei juhtu midagi otse nende lehekülgede lugemisel, vaid alles pisut hiljem. Loetust on jäänud meelde mõni mõte, mis ühtäkki muutub elavaks reaalses igapäevaelus. Iga taolise kogemuse järel usaldus Tema Sõna vastu suureneb. Ja samuti suudab meie pilk järjest loomulikumalt ja kergemini ära tundma elava Jumala, kes paistab tõesti olevat kursis meie tegemiste ja kõige sügavamategi igatsustega.
Ja oluline on siinkohal veel rõhutada, et Jumala Sõnas oli kirjas - igaüks! Jumal mõtleb selle all ka SInd! See on Tema tõotus, mis on pitseeritud/kinnitatud Jumala eluga!
Mis on aga piiblis see peamine? Milline on piibli peamine sõnum? Kindlasti on selleks tõdemus, et Jumal on armastus. See on esimene ja üle kõige. Vääramatu ja omakasupüüdmatu oma armastuses. Tõeline armastus ei saagi lähtuda omakasust. Kindlasti on selleks ka tõsiasja teadvustus, kes oleme meie - et oleme patused ja samas, et Tema on patuste Päästja. Kindlasti on selleks seegi tõdemus, et patune iseenesest ei saa midagi, sest kõik, mis meis (ja meil) on, see on patu poolt rikutud ja ei saa eksisteerida igavesti. See tõdemus ei alaväärtusta mitte kõige vähemalgi määral elu, mis meil täna on. See ei vähetähtsusta meie tänase tegevuse sisu ega unistuste olemust. Ometi meenutab see teadmine meile meie probleemide tõelist tausta - kõik meie ümber on kaduv, sest see kaduvus on meie sees. Ilma Jumala poolse sekkumiseta kõik lõppekski meie surmaga.
Ometi leiame piiblist ka Jeesuse hoiatuse: te uurite pühi kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad minust. Ja te ei taha tulla minu juure, et te saaksite elu. (Joh.5:39-40)
Nii kurb, kui seda ka tunnistada ei oleks, on tõsiasi, et me rahuldume liiga kergesti vähemaga. Jumal räägib oma Sõna kaudu, inimene pöördub Tema poole, loodab Tema armu peale ja usaldab oma saatuse Tema kätesse, kuid... liiga kergesti rahuldume teadmistega, mida piiblist leiab, seeasemel, et leida Teda ennast nende ridade keskelt. Teda, kes ainsana saab need read Vaimus elavaks muuta ja avada nende ridade tegeliku sisu.
Samas peab ka tõdema, et peamine on väga suhteline mõõde - iga olukord, milles avame piibli, on erinev. Sellest lähtuvalt on ka meie vajadused erinevad, meie ise oleme ka igas päevas erinevad. Ja nii võibki olla juhtuda, et mingis konkreetses olukorras saab meie jaoks olulisemaks just hetkeprobleemile vastav Jumal.
Siiski on piiblis veel midagi eriti olulist. Isegi midagi nii olulist, et Jumal on sellele eriliselt tähelepanu juhtinud.
Me usume, et piibel on Jumala Sõna. Jumala Vaim on inspireerinud oma prohveteid ja Talle ustavaid inimesi ning need on piiblis olevad read kirja pannud. Peale pattulangemist ei olnud kirjutatud Sõna järele vajadust, sest kuigi Aadam aeti Eedeni aiast välja ja patused ei saanud elupuu ligi enam eales, siis ometi jäi neil silmside Eedeni aiaga (1.Mo.3:24). Veelgi enam - kogu teadmine Jumalast ja Tema tahtest oli ju veel värskelt olemas. Nii Aadam kui ka tema järeltulijad andsid selle edasi oma elu ja sõnade kaudu.
Moosese päevil aga oli jõutud olukorda, kus inimene vajas kindlamat alust. Mälestus hakkas moonduma ja igasugu valearusaamu Jumala kohta oli Jumala poolt valitud rahva mälestuste pagasisse pugenud. Sellises olukorras kutsus Jumal Moosese, kes pani kirja loomisloo. Ja peale seda, kui Iisrael Jumala valitud rahvana oli egiptlaste käest vabastatud, kutsus Jumal Moosese Siinai mäele.
Siin toimub aga midagi eriti olulist. Jumal käseb Moosesel detailse täpsusega üles tähendada kõik templiteenistuse peenemaidki detailid, siis ometi oli midagi, mida Jumal Moosesele üleskirjutada ei lubanud. 10 käsku. (2.Mo.31:18; 5.Mo.5:22)
Miks olid need 10 käsku siis nii olulised? Miks Jumal käskis Moosesel kirja panna templiteenistuse korraldused (e. tseremoniaalkäsu), kuid ei lubanud tal neid kümmet käsusõna üles kirjutada?
10 käsku asetati käsulaekasse. Ka tseremoniaalkäsk oli templi kõige pühamas osakonnas, kuid see oli laeka kõrval. 10 käsku räägib meile elust - elu on aga Jumala and. Ainult Jumal saab elu anda. Tseremoniaalkäsk kirjeldas patu lepitamise protsessi. Kuigi on tõsi, et nii mõnigi templisulane sai surma nendest reeglitest üleastumisega (Aaroni pojad näiteks), sest inimene ei saa eales ise ennast lunastada ega pääsemist enda jaoks välja nuputada, siis seaduselaeka külge ei tohtinud isegi mitte puutuda (Taaveti päevil seaduselaeka tagasi toomise sündmused).
10 käsku on Jumala loodud elu seadus. Jumal on loonud elu. Elu ei ole juhuslikult tekkinud. Ja see on suur Jumala arm, et tänaselgi päeval saame veel Jumala ja Tema Sõna üle siingi mõtiskleda. Ometi ei ole Jumal ega Tema armulisus midagi abstraktset ja suvalist. Ei, on oluline tajuda, kes on Jumal ja kes oleme meie. Alates sellest, et Tema ei ole meie jooksupoiss, kuni selleni välja, et meie elu ja heaolu ainult Tema armu tagajärg. Meie inimkonna kõige suuremaks õnnetuseks ongi Jumala isiku madaldamine (ja enda üleähtsustamine).
Jumala 10 käsku asetab aga reaalsuse omale kohale. Ainult Tema käsust saame teada, mis on patt (Ro.7:7). Meil võib olla palju arvamusi selle kohta, mis on hea ja mitte. Jumalalt saame aga vastuse. Tema käsu kaudu. Ja seda vaatamata sellele, et läbi ajaloo on inimesed neid käske suvaliselt tõlgendanud ja palju kurjagi teinud neid käske kasutades, ometi ei ole ühtegi teist teed Jumala juurde, kui oma tegeliku olukorra täielik teadvustamine. Ja selleks nö. peegliks on Jumal meile andnud just need 10 käsku. Meile võib mitte meeldida meie näol olev sünnimärk või mõni muu eripära, kuid ega me veel seetõttu peegleid oma majapidamisest minema ei viska! Kuigi just need peeglid meile neid ebameeldivaid detaile meis endis peegeldavad...
Järgmises teemas vaatleme aga käsku lähemalt. Ka neid võimalikke probleeme, millele eelmises lõigus sai viidatud. Mis on käsu funktsioon ja mis ei ole seda mitte (nii tähtis kui 10 käsku ka ei oleks)? Miks räägib piibel käsu alt vabaks saamisest? Milles see vabanemine seisneb? Seda siis juba järgmises teemas.
2. Tema ülestõusmise vägi <<< >>> 4. Käsu alt vabaks - Jeesus
Tänapäeval on väga populaarseks muutunud tunnetamise "teadus". Kui varasematel aastatel olid igasugu kirikuõpetajad nendeks tarkadeks, kes valgustasid harimatuid, siis selle tulemusena jäi Jumal tihti väga ebareaalseks ja teoreetiliseks. Kaugeks. Tänane tunnetamise "teadus" lahendab justkui selle probleemi, kuid... kui kuulata erinevaid tunnetajaid, siis peame ju tõdema, et need tunnetused on liigagi tihti üksteisega vastuolus. Lisaks kõigele oleme ju kõik ka erinevad, nii meie kogemused kui ka vajadused on erinevad ja selliselt võib ka juhtuda, et ka kõige õigem tunnetus ei pruugi vastata minu sees olevatele küsimustele.
Kaasa arvatud nende probleemide tõttu ongi Jumal andnud meile oma Sõna, millest saavad erinevad inimesed isiklikult õppida tundma Jumalat ja Tema tahet. Ja seda tõesti väga isiklikult - oled vaid Sina ja Sinu Jumal! Ja samas on Jumal oma Sõnas andnud ka tõotuse, et kui keegi vajab arusaamist, siis Tema ka vastab!
Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse. (Mt.7:8)
Jumala Sõna - meile on see raamat tuntud piiblina. Ometi on meie kirjandusklassikast vägagi tuntud ütlus: mida rohkem ta piiblit luges, seda kurjemaks muutus. Siin eelnevas lõigus toodud kirjakoht ju ütles - kes palub, see saab. Jumala Sõna puhul ongi peamine eeldus see, et inimene tajub oma vajadust, et me läheneme piiblile kui Jumala Sõnale, mitte kui lihtsalt ühele targale raamatule, kust saame ise ammutada endale vajalikke tarkusi. Eelnevalt ju tõdesime, et meie probleem on see, et oleme enesekesksed. See enesele keskenemine ei kao ju kuhugi ka piiblit lugedes. Me oleme ju ikka need, kes oleme. See raamat iseenesest ei ole mingi imeraamat. Kuigi seal raamatus räägitakse paljudest imedest, mida Jumal on ajastute jooksul teinud, ei tee see raamat iseenesest ühtegi imet meiega.
Samas, kui tajume oma vajadust Jumala tundma õppimise järele, kui tajume tühjust oma hinges ja kui siis avame selle raamatu palves, teadvustades, et ainult Jumal on see, kes saab neid ridu seal avada ja meie pilku meist endist kõrgemale tõsta... ja kui siis veel anname Talle selle võimaluse... siis võib tõesti juhtuda see ime, et me tõesti näemegi! Näemegi vastust, mida otsisime. Enamasti aga ei juhtu midagi otse nende lehekülgede lugemisel, vaid alles pisut hiljem. Loetust on jäänud meelde mõni mõte, mis ühtäkki muutub elavaks reaalses igapäevaelus. Iga taolise kogemuse järel usaldus Tema Sõna vastu suureneb. Ja samuti suudab meie pilk järjest loomulikumalt ja kergemini ära tundma elava Jumala, kes paistab tõesti olevat kursis meie tegemiste ja kõige sügavamategi igatsustega.
Ja oluline on siinkohal veel rõhutada, et Jumala Sõnas oli kirjas - igaüks! Jumal mõtleb selle all ka SInd! See on Tema tõotus, mis on pitseeritud/kinnitatud Jumala eluga!
Mis on aga piiblis see peamine? Milline on piibli peamine sõnum? Kindlasti on selleks tõdemus, et Jumal on armastus. See on esimene ja üle kõige. Vääramatu ja omakasupüüdmatu oma armastuses. Tõeline armastus ei saagi lähtuda omakasust. Kindlasti on selleks ka tõsiasja teadvustus, kes oleme meie - et oleme patused ja samas, et Tema on patuste Päästja. Kindlasti on selleks seegi tõdemus, et patune iseenesest ei saa midagi, sest kõik, mis meis (ja meil) on, see on patu poolt rikutud ja ei saa eksisteerida igavesti. See tõdemus ei alaväärtusta mitte kõige vähemalgi määral elu, mis meil täna on. See ei vähetähtsusta meie tänase tegevuse sisu ega unistuste olemust. Ometi meenutab see teadmine meile meie probleemide tõelist tausta - kõik meie ümber on kaduv, sest see kaduvus on meie sees. Ilma Jumala poolse sekkumiseta kõik lõppekski meie surmaga.
Ometi leiame piiblist ka Jeesuse hoiatuse: te uurite pühi kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad minust. Ja te ei taha tulla minu juure, et te saaksite elu. (Joh.5:39-40)
Nii kurb, kui seda ka tunnistada ei oleks, on tõsiasi, et me rahuldume liiga kergesti vähemaga. Jumal räägib oma Sõna kaudu, inimene pöördub Tema poole, loodab Tema armu peale ja usaldab oma saatuse Tema kätesse, kuid... liiga kergesti rahuldume teadmistega, mida piiblist leiab, seeasemel, et leida Teda ennast nende ridade keskelt. Teda, kes ainsana saab need read Vaimus elavaks muuta ja avada nende ridade tegeliku sisu.
Samas peab ka tõdema, et peamine on väga suhteline mõõde - iga olukord, milles avame piibli, on erinev. Sellest lähtuvalt on ka meie vajadused erinevad, meie ise oleme ka igas päevas erinevad. Ja nii võibki olla juhtuda, et mingis konkreetses olukorras saab meie jaoks olulisemaks just hetkeprobleemile vastav Jumal.
Siiski on piiblis veel midagi eriti olulist. Isegi midagi nii olulist, et Jumal on sellele eriliselt tähelepanu juhtinud.
Me usume, et piibel on Jumala Sõna. Jumala Vaim on inspireerinud oma prohveteid ja Talle ustavaid inimesi ning need on piiblis olevad read kirja pannud. Peale pattulangemist ei olnud kirjutatud Sõna järele vajadust, sest kuigi Aadam aeti Eedeni aiast välja ja patused ei saanud elupuu ligi enam eales, siis ometi jäi neil silmside Eedeni aiaga (1.Mo.3:24). Veelgi enam - kogu teadmine Jumalast ja Tema tahtest oli ju veel värskelt olemas. Nii Aadam kui ka tema järeltulijad andsid selle edasi oma elu ja sõnade kaudu.
Moosese päevil aga oli jõutud olukorda, kus inimene vajas kindlamat alust. Mälestus hakkas moonduma ja igasugu valearusaamu Jumala kohta oli Jumala poolt valitud rahva mälestuste pagasisse pugenud. Sellises olukorras kutsus Jumal Moosese, kes pani kirja loomisloo. Ja peale seda, kui Iisrael Jumala valitud rahvana oli egiptlaste käest vabastatud, kutsus Jumal Moosese Siinai mäele.
Siin toimub aga midagi eriti olulist. Jumal käseb Moosesel detailse täpsusega üles tähendada kõik templiteenistuse peenemaidki detailid, siis ometi oli midagi, mida Jumal Moosesele üleskirjutada ei lubanud. 10 käsku. (2.Mo.31:18; 5.Mo.5:22)
Miks olid need 10 käsku siis nii olulised? Miks Jumal käskis Moosesel kirja panna templiteenistuse korraldused (e. tseremoniaalkäsu), kuid ei lubanud tal neid kümmet käsusõna üles kirjutada?
10 käsku asetati käsulaekasse. Ka tseremoniaalkäsk oli templi kõige pühamas osakonnas, kuid see oli laeka kõrval. 10 käsku räägib meile elust - elu on aga Jumala and. Ainult Jumal saab elu anda. Tseremoniaalkäsk kirjeldas patu lepitamise protsessi. Kuigi on tõsi, et nii mõnigi templisulane sai surma nendest reeglitest üleastumisega (Aaroni pojad näiteks), sest inimene ei saa eales ise ennast lunastada ega pääsemist enda jaoks välja nuputada, siis seaduselaeka külge ei tohtinud isegi mitte puutuda (Taaveti päevil seaduselaeka tagasi toomise sündmused).
10 käsku on Jumala loodud elu seadus. Jumal on loonud elu. Elu ei ole juhuslikult tekkinud. Ja see on suur Jumala arm, et tänaselgi päeval saame veel Jumala ja Tema Sõna üle siingi mõtiskleda. Ometi ei ole Jumal ega Tema armulisus midagi abstraktset ja suvalist. Ei, on oluline tajuda, kes on Jumal ja kes oleme meie. Alates sellest, et Tema ei ole meie jooksupoiss, kuni selleni välja, et meie elu ja heaolu ainult Tema armu tagajärg. Meie inimkonna kõige suuremaks õnnetuseks ongi Jumala isiku madaldamine (ja enda üleähtsustamine).
Jumala 10 käsku asetab aga reaalsuse omale kohale. Ainult Tema käsust saame teada, mis on patt (Ro.7:7). Meil võib olla palju arvamusi selle kohta, mis on hea ja mitte. Jumalalt saame aga vastuse. Tema käsu kaudu. Ja seda vaatamata sellele, et läbi ajaloo on inimesed neid käske suvaliselt tõlgendanud ja palju kurjagi teinud neid käske kasutades, ometi ei ole ühtegi teist teed Jumala juurde, kui oma tegeliku olukorra täielik teadvustamine. Ja selleks nö. peegliks on Jumal meile andnud just need 10 käsku. Meile võib mitte meeldida meie näol olev sünnimärk või mõni muu eripära, kuid ega me veel seetõttu peegleid oma majapidamisest minema ei viska! Kuigi just need peeglid meile neid ebameeldivaid detaile meis endis peegeldavad...
Järgmises teemas vaatleme aga käsku lähemalt. Ka neid võimalikke probleeme, millele eelmises lõigus sai viidatud. Mis on käsu funktsioon ja mis ei ole seda mitte (nii tähtis kui 10 käsku ka ei oleks)? Miks räägib piibel käsu alt vabaks saamisest? Milles see vabanemine seisneb? Seda siis juba järgmises teemas.
2. Tema ülestõusmise vägi <<< >>> 4. Käsu alt vabaks - Jeesus
