Jeesusel oli kord vestlus usklike inimestega. Paraku oleks Tal tänasel päeval sarnaseid jutuajamisi inimestega, kes väidavad, et usuvad tõeliselt Temasse. Jälgime veidi seda jutuajamist.
"Siis ütles Jeesus juutidele, kes teda uskusid:"Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid. ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!" Nemad kostsid temale: "Meie oleme Aabrahami sugu ega ole veel iialgi kedagi orjanud; kuidas sa siis ütled: te saate vabaks?" Jeesus kostis neile: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori! Ent ori ei jää majasse igavesti, poeg jääb igavesti. Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!"" (Joh.8:31-36)
"Siis ütles Jeesus juutidele, kes teda uskusid:"Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid. ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!" Nemad kostsid temale: "Meie oleme Aabrahami sugu ega ole veel iialgi kedagi orjanud; kuidas sa siis ütled: te saate vabaks?" Jeesus kostis neile: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori! Ent ori ei jää majasse igavesti, poeg jääb igavesti. Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!"" (Joh.8:31-36)
Teksti sissejuhatuses on öeldud, et Jeesus suhtleb inimestega, "kes teda uskusid". Kuigi Jeesuse vastu valitses reeglina suur huvi, Ta köitis paljude tähelepanu, siis sama tõsi on see väide, et neid, kes tõesti Temasse uskusid, neid just väga palju ei olnud. Järgmine detail, mida on oluline siinkohal tähelepanna, on Jeesuse väljenduste teravus. Neile Temasse uskuvaile juutidele jääb mulje, et Ta süüdistab neid milleski. Kui Jeesus räägib vabastamisest, siis need uskujad ei rutta vabaks saama, vaid... ründavad Jeesust - me ei ole kedagi orjanud, me oleme Aabrahami sugu, milleks meid vabastada...
Tänapäeval kõlaks see vestlus umbes nii: me oleme kristlased, me usume Jeesusesse, me olemegi vabad ja ei ole mingit vajadust pakkuda meile veel mingit vabastamist. Pealegi see ju ka solvab, sest väline Jumala järgimine on seotud tihti veelgi suuremate ohvrite ja loobumiste hinnaga. Ja kui siis vaadata enda ümber - palju on neid, kes südamest Jumalat hindavad... Ei ole siis ime, et taoline probleemile lähenemine häirib.
Kuidas aga Jeesus vastas? Igaüks, kes teeb pattu, on patu ori... Jeesust kuulasid ju juudid, kes olid veendunud, et vähe sellest, et nad käsku peavad/täidavad, nad isegi usuvad Jeesust ja tunnistavad Tema imede jumalikku algupära (seda ei ole sugugi just vähe!). Kui aga nende kõrvad peavad kuulma selliseid sõnu... ei ole vaja siis imestada, kui nad süüdistasid Jeesust porduelust sündinuna ja samas Jeesus viitas nende soovile Teda tappa. Veel kord: jutuajamine toimus ju mitte vaenlaste, vaid sõprade vahel. Siit saab teha vaid ühe järelduse - järelikult oli teema sedavõrd oluline, et Jeesus ei saanud kuidagi leebemalt neile nende reaalsust teada anda. Ta ei saanud neid jätta nende vale lootustele toetuma. Ta soovis neid tõeliselt vabastada.
Miks on siis vaja vabastada ka neid, kes juba omast arust on vabad? Küsimus on just käsu olemuse valesti mõistmises. Jumala Vaim puudutab inimese südant. Seal tõusetub mingi arusaam, et Jumal ongi olemas ja enamasti kaasneb sellega ka armastus Jumala vastu. Pöördunud inimesele on loomulik, et ta püüab kõigiti olla Jumalale meelepärane. Ta loeb käsust, et ei tohi tappa - ja ta ei tapagi. Ei tohi varastada - ei varasta. Ei tohi, järelikult püüab ka neid eksimusi vältida. Ja kui siia lisada veel ka see tõdemus, et me kõik oleme ebatäiuslikud, keegi meist ei saa väita, et eales ei eksi ja ei tee pattu (1.Joh.1:8) - milleks siis taolised sõnad Jeesuse poolt? Me oleme ju kõigest patused. Ka pöördunud kristlased on patused. Isegi apostel Paulus pidi seda enda kohta tunnistama - ta nimetas end suurimaks patuseks - 1.Tim.1:15. Ja seda vaatamata tõsiasjale, et ta oli koguduse heaks end Jumala teenistusse andnud ning loobunud elementaarsestki heaolust.
Probleem on aga peamiselt selles, et me püüame olla Jumalale meelepärased ja... endalegi aru andmata, oleme asunud oma teedele. Teedele, kus järkjärgult õpime ise hakkama saama ja kus Jeesusele jääb järjest väiksem roll. Kui oleme oma mõistusega veendunud, et patt ongi miskit väga koledat, mida me ka sisuliselt ei vaja... siis peagi viib see tee meid lõpuks sinna, kus saame väita rikka noormehe kombel, et seda kõike oleme teinud ja pidanud (Mt.19:20). Ometi lõppes selle noore mehe lugu kurvalt - ta lahkus, sest hindas oma positsiooni ühiskonnas kõrgemaks kui Jeesuse kutset. Miks ta loobus Jeesusest? Eks ikka seepärast, et ta oli õppinud ise hakkama saama. Ta ei vajanud Jeesust - ta oli niigi õppinud juba hea olema. Ja siis veel see Jeesuse soovitus - müü kõik oma vara maha ja jaga vaestele...
Suur osa selle kõige juures on vale arusaam käsust. Ka Paulus kirjutab roomlastele, et probleem ei ole käsus, sest käsk on püha, õige ja hea (Ro.7:12), sest me ei suudaks mõista patu olemust muidu kui käsu kaudu. Samas patt on aga just see, mis hävitab elu, mis lahutab meid Jumalast (Jes.59:2). Seepärast ongi loogiline hoiduda sellest, mis paratamatult lahutab meid Jumalast. Samuti kinnitab Paulus ka Timoteusele, et käsk on hea... kui keegi käsitleb seda käsu kohaselt (1.Tim.1:8)
Käsu kohaselt. Millest räägib käsk? Enamus inimesi mõistab, et 10 käsku esitab mingit keeldude kogumit. Ei tohi teha seda, või teist. Mõistuslikult oleme sellega ka enamasti nõus, et neid tegusid ei olegi hea teha. Nii ongi kujunenud käsust mingi moraalikoodeks. Kuid mis on käsu mõte? Miks Jumal andis inimesele käsu? Kas Jumalal on meile pakkuda ka midagi enamat nendest keeldudest, mida kõike me teha ei tohi? See ongi käsu juures see kõige suurem probleem - me näeme vaid end, kuid Jumal sooviks, et meie pilk tõuseks Temale ja me saaks vastu võtta tõeliselt uue elu!
Käsuseaduse lugemise juures oleme ilmselt jätnud tähelepanuta neid käsulaudasid ühendava teksti. Sinna on kirjutatud:"Mina olen Jehoova, sinu Jumal, kes tõi sind välja Egiptusemaalt, orjusekojast..." (2.Mo.20:2)
Ehk siis teisi sõnu. Jumal ütleb:
1. kui mina olen sinu Jumal, siis sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval
2. kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei tee minust kuju, et seda kummardada ja teenida
3. kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei kasuta Jumala nime ilma asjata (igasugu hüüatuste lõpus näiteks)
4. kui mina olen sinu Jumal, siis sa pead nädala seitsmendat päeva pühaks ja tunned rõõmu minust (ja ei püüa tõestada, et kõik päevad on ühesugused)
5. kui mina olen sinu Jumal, siis sa austad oma isa ja ema
6. kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei tapa (ei sõna ega teoga)
7. kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei riku abielu (ka mitte silmadega)
8. kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei varasta
9. kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei anna valetunnistust kellegi suhtes (ehk siis ei valeta)
10.kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei himusta seda, mis sinu ligimese oma on
Kui Jumal on sinu Jumal, siis Temas sa ei vaja neid tegusid. Isegi mitte mõtteis! (vt. mäejutlus) Ei vaja, sest... Tema on Jumal ja Temas on kõik, mida sa tegelikult vajad. Temas on kõik... Meis on probleemid, kuid Jumala plaanis ei ole vaid viidata meie probleemile, vaid Ta soovib ka reaalset lahendust meisse. See aga ei ole võimalik pelgalt mõttemängudega teoloogilistel teemadel. Jumal pakub reaalset elu oma Pojas (Joh.10:10)!
See aga eeldab Jumala usaldamist ja mitte ainult teoloogiliselt õiget õpetust kõigest südamest järgides, vaid palju enamat. Jumal pakub Kolgata ristil toodud ohvri läbi Jeesust elama sinu südamesse! Sina Temas ja Tema sinus! Igapäevases elus igal hetkel. See on Jumala plaan - vabastada meid meie ahvatluste ja kiusatuste keskelt, mis ei anna meile midagi olulist juurde, vaid pakkudes meisse täiesti uut elu kõiges oma täiuses! (Ef.4:13)
See kõik ei juhtu aga hetkega - pöördusime ja olemegi valmis. Ei, reaalne Jumalat usaldama õppimine võtab kogu meie elu. See on lõppematu protsess, mis põhineb Tema hääle eristamisest kõikidest teistest.
Järgmises teemas keskendume ühele praktilisele näitele Taaveti elust, milles avaldub ehk kõige selgemini Jumala plaan ja inimese seesmine tahtmatus usaldada Teda, kes on andnud oma Poja, et meil üldse mingigi õigus oleks Tema poole pöörduda.
3. Jumala Sõna ja 10 käsku <<< >>> 5. Käsu alt vabaks - Taavet
Tänapäeval kõlaks see vestlus umbes nii: me oleme kristlased, me usume Jeesusesse, me olemegi vabad ja ei ole mingit vajadust pakkuda meile veel mingit vabastamist. Pealegi see ju ka solvab, sest väline Jumala järgimine on seotud tihti veelgi suuremate ohvrite ja loobumiste hinnaga. Ja kui siis vaadata enda ümber - palju on neid, kes südamest Jumalat hindavad... Ei ole siis ime, et taoline probleemile lähenemine häirib.
Kuidas aga Jeesus vastas? Igaüks, kes teeb pattu, on patu ori... Jeesust kuulasid ju juudid, kes olid veendunud, et vähe sellest, et nad käsku peavad/täidavad, nad isegi usuvad Jeesust ja tunnistavad Tema imede jumalikku algupära (seda ei ole sugugi just vähe!). Kui aga nende kõrvad peavad kuulma selliseid sõnu... ei ole vaja siis imestada, kui nad süüdistasid Jeesust porduelust sündinuna ja samas Jeesus viitas nende soovile Teda tappa. Veel kord: jutuajamine toimus ju mitte vaenlaste, vaid sõprade vahel. Siit saab teha vaid ühe järelduse - järelikult oli teema sedavõrd oluline, et Jeesus ei saanud kuidagi leebemalt neile nende reaalsust teada anda. Ta ei saanud neid jätta nende vale lootustele toetuma. Ta soovis neid tõeliselt vabastada.
Miks on siis vaja vabastada ka neid, kes juba omast arust on vabad? Küsimus on just käsu olemuse valesti mõistmises. Jumala Vaim puudutab inimese südant. Seal tõusetub mingi arusaam, et Jumal ongi olemas ja enamasti kaasneb sellega ka armastus Jumala vastu. Pöördunud inimesele on loomulik, et ta püüab kõigiti olla Jumalale meelepärane. Ta loeb käsust, et ei tohi tappa - ja ta ei tapagi. Ei tohi varastada - ei varasta. Ei tohi, järelikult püüab ka neid eksimusi vältida. Ja kui siia lisada veel ka see tõdemus, et me kõik oleme ebatäiuslikud, keegi meist ei saa väita, et eales ei eksi ja ei tee pattu (1.Joh.1:8) - milleks siis taolised sõnad Jeesuse poolt? Me oleme ju kõigest patused. Ka pöördunud kristlased on patused. Isegi apostel Paulus pidi seda enda kohta tunnistama - ta nimetas end suurimaks patuseks - 1.Tim.1:15. Ja seda vaatamata tõsiasjale, et ta oli koguduse heaks end Jumala teenistusse andnud ning loobunud elementaarsestki heaolust.
Probleem on aga peamiselt selles, et me püüame olla Jumalale meelepärased ja... endalegi aru andmata, oleme asunud oma teedele. Teedele, kus järkjärgult õpime ise hakkama saama ja kus Jeesusele jääb järjest väiksem roll. Kui oleme oma mõistusega veendunud, et patt ongi miskit väga koledat, mida me ka sisuliselt ei vaja... siis peagi viib see tee meid lõpuks sinna, kus saame väita rikka noormehe kombel, et seda kõike oleme teinud ja pidanud (Mt.19:20). Ometi lõppes selle noore mehe lugu kurvalt - ta lahkus, sest hindas oma positsiooni ühiskonnas kõrgemaks kui Jeesuse kutset. Miks ta loobus Jeesusest? Eks ikka seepärast, et ta oli õppinud ise hakkama saama. Ta ei vajanud Jeesust - ta oli niigi õppinud juba hea olema. Ja siis veel see Jeesuse soovitus - müü kõik oma vara maha ja jaga vaestele...
Suur osa selle kõige juures on vale arusaam käsust. Ka Paulus kirjutab roomlastele, et probleem ei ole käsus, sest käsk on püha, õige ja hea (Ro.7:12), sest me ei suudaks mõista patu olemust muidu kui käsu kaudu. Samas patt on aga just see, mis hävitab elu, mis lahutab meid Jumalast (Jes.59:2). Seepärast ongi loogiline hoiduda sellest, mis paratamatult lahutab meid Jumalast. Samuti kinnitab Paulus ka Timoteusele, et käsk on hea... kui keegi käsitleb seda käsu kohaselt (1.Tim.1:8)
Käsu kohaselt. Millest räägib käsk? Enamus inimesi mõistab, et 10 käsku esitab mingit keeldude kogumit. Ei tohi teha seda, või teist. Mõistuslikult oleme sellega ka enamasti nõus, et neid tegusid ei olegi hea teha. Nii ongi kujunenud käsust mingi moraalikoodeks. Kuid mis on käsu mõte? Miks Jumal andis inimesele käsu? Kas Jumalal on meile pakkuda ka midagi enamat nendest keeldudest, mida kõike me teha ei tohi? See ongi käsu juures see kõige suurem probleem - me näeme vaid end, kuid Jumal sooviks, et meie pilk tõuseks Temale ja me saaks vastu võtta tõeliselt uue elu!
Käsuseaduse lugemise juures oleme ilmselt jätnud tähelepanuta neid käsulaudasid ühendava teksti. Sinna on kirjutatud:"Mina olen Jehoova, sinu Jumal, kes tõi sind välja Egiptusemaalt, orjusekojast..." (2.Mo.20:2)
Ehk siis teisi sõnu. Jumal ütleb:
1. kui mina olen sinu Jumal, siis sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval
2. kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei tee minust kuju, et seda kummardada ja teenida
3. kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei kasuta Jumala nime ilma asjata (igasugu hüüatuste lõpus näiteks)
4. kui mina olen sinu Jumal, siis sa pead nädala seitsmendat päeva pühaks ja tunned rõõmu minust (ja ei püüa tõestada, et kõik päevad on ühesugused)
5. kui mina olen sinu Jumal, siis sa austad oma isa ja ema
6. kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei tapa (ei sõna ega teoga)
7. kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei riku abielu (ka mitte silmadega)
8. kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei varasta
9. kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei anna valetunnistust kellegi suhtes (ehk siis ei valeta)
10.kui mina olen sinu Jumal, siis sa ei himusta seda, mis sinu ligimese oma on
Kui Jumal on sinu Jumal, siis Temas sa ei vaja neid tegusid. Isegi mitte mõtteis! (vt. mäejutlus) Ei vaja, sest... Tema on Jumal ja Temas on kõik, mida sa tegelikult vajad. Temas on kõik... Meis on probleemid, kuid Jumala plaanis ei ole vaid viidata meie probleemile, vaid Ta soovib ka reaalset lahendust meisse. See aga ei ole võimalik pelgalt mõttemängudega teoloogilistel teemadel. Jumal pakub reaalset elu oma Pojas (Joh.10:10)!
See aga eeldab Jumala usaldamist ja mitte ainult teoloogiliselt õiget õpetust kõigest südamest järgides, vaid palju enamat. Jumal pakub Kolgata ristil toodud ohvri läbi Jeesust elama sinu südamesse! Sina Temas ja Tema sinus! Igapäevases elus igal hetkel. See on Jumala plaan - vabastada meid meie ahvatluste ja kiusatuste keskelt, mis ei anna meile midagi olulist juurde, vaid pakkudes meisse täiesti uut elu kõiges oma täiuses! (Ef.4:13)
See kõik ei juhtu aga hetkega - pöördusime ja olemegi valmis. Ei, reaalne Jumalat usaldama õppimine võtab kogu meie elu. See on lõppematu protsess, mis põhineb Tema hääle eristamisest kõikidest teistest.
Järgmises teemas keskendume ühele praktilisele näitele Taaveti elust, milles avaldub ehk kõige selgemini Jumala plaan ja inimese seesmine tahtmatus usaldada Teda, kes on andnud oma Poja, et meil üldse mingigi õigus oleks Tema poole pöörduda.
3. Jumala Sõna ja 10 käsku <<< >>> 5. Käsu alt vabaks - Taavet
