Peetrus - millal me teda esimest korda kohtame piiblis? Huvitav on see, et Peetrus ei olnudki see esimene jünger, kelle Jeesus kutsus! Täna tunneme Peetrust kui jüngrit, kes püüdis armastada Jumalat kõige tulisemalt ja kõigist tugevamalt. Vähemalt paljudele jääb selline mulje. Seepärast on vahest huvitav ära märkida, et Peetrust kutsus Jeesuse juurde tema vend - Andreas. See juhtus Jeesuse ristimise juures. Andreas oli Ristija Johannese jünger. Oleks nagu vastupidist oodanud?
Andreas kutsub oma venda, et tule, me oleme leidnud Messia. Mis aga Peetruse Jeesuse juurde tõi? Messias – me oleme leidnud Messia! Tänasel päeval on see nagu... veidi keeruline mõista, mida kõik see ühele tol ajal elanud juudile võis tähendada. Igal juhul see oli kõik, mida üldse oodata ja loota oli. Rahvuslik uhkus. Umbes nagu valge laeva ootus peale sõda.
Andreas kutsub oma venda, et tule, me oleme leidnud Messia. Mis aga Peetruse Jeesuse juurde tõi? Messias – me oleme leidnud Messia! Tänasel päeval on see nagu... veidi keeruline mõista, mida kõik see ühele tol ajal elanud juudile võis tähendada. Igal juhul see oli kõik, mida üldse oodata ja loota oli. Rahvuslik uhkus. Umbes nagu valge laeva ootus peale sõda.
Kuigi see ei olnud ka päris sellega võrreldav, sest Messia/Võitu ootus oli kestnud juba patuajaloo algusest peale. Kogu Iisrael oli oma emapiimaga selle sisse imenud. Isegi Aadam lootis, et ehk juba tema esmasündinu kohta käis see Jumala tõotus, et sünnib Lunastaja. Ometi täna me teame, et Kainist alates need protsessid pidid käima vägagi raskeid ja valusaid teid enne kui... Ja siis, kui Jumal saatis oma Poja...ja nüüd Ta ongi siin. Sel hetkel, kui unistus muutub reaalsuseks... sel hetkel tajub ehk kõige selgemini kui võimatu see kõik on. Eriti just sellise pika ootuse järel.
Edasi kohtume Peetrusega Kaana pulmas. Kuigi seal ei ole tal erilist rolli. Peale selle, et ta näeb ja kogeb imet. Esimene kokkupuude reaalse sündinud imega. Peagi järgneb sellele templi esimene puhastamine, vaimuhaige tervendamine ning Peetruse ämma tervendamine. Rändamine koos Jeesusega läbi Samaaria tagasi Kapernauma. Ristija Johannese surm. Eks kõik need sündmused jätsid mingi jälje Peetrusesse.
Selle hetkeni oli Peetrus aegajalt Jeesusega, siis jälle ei olnud. Oluline on aga see, et piirkonnas, kus Peetrus elas... Jeesuse kuulsus tõusis. Seal Jeesust ei põlatud, võrreldes Jeruusalemma või Naatsareti piirkonnaga. Need on kõik kõrvaldetailid.
Siis aga kohtume Peetrusega olukorras, kus ta ei olnud enam Jeesusega. Ta oli jälle oma ametis - kala püüdmas. Oluline ehk seegi detail, et Jeesus tuleb sel korral Peetruse juurde, mitte vastupidi. Oluline just seepärast, et Tema teab ja näeb, millal on selleks õige hetk. Tema teab ja näeb, millal oleme valmis. Meie ei saa Jumalat luua ega enda sisse tuua - see Tema soov ja valik. Meie saame valmistuda. Palvetada ja Teda otsida.
Luuka 5.ptk. Kalamehed püüavad kala. Peetrus oli üks neist kalameestest. Nad olid rabanud öö otsa. Ei midagi. Sellist juhtub kalamehel, aga mitte liiga. Nad pidid tõdema, et võrkudes ei olnud kohe mitte midagi. Siis tuleb Jeesus sinna. Pane tähele, Jeesus ei olnud öö otsa kala püüdmas. Ta astub Peetruse paati. Milline au! Peetruse nägu on naerul.
Siinkohal peab siiski arvestama ka tõsiasjaga, et eks Peetrusel olid ka omad kahtlused Jeesuse suhtes olnud – see ka põhjus, miks ta ei olnud veel jäägitult Temaga liitunud. Nüüd on siis Peetruse hetk olla kõrgele tõstetud. Tal on selline tuttav! Tema paadist räägitakse suurele rahvahulgale selliseid sõnu...
Siis aga toimub miskit kohutavat. Just kalamehe jaoks kohutavat. Peetruse kahtlused Jeesuse suhtes saavad toidet. Ta oli uhke, et Jeesus tuli ja tema paadist rääkis. Nüüd aga... näitab oma võhiklikkust. Oleks ikka parem jäänud nende ilusate sõnade ja kaunite
lootuste juurde...
Jeesus annab aga käsu - mine ja viska noot sisse. Loomuse katseks. No umbes, et proovime, kas näkkab. Seegi oluline detail. Kas näkkab. Jeesus ei käskinud, et mine ja too sealt nooda täis kalu.
Selles olukorras Peetrus tegi mis suutis, et hoida Jeesust "ämbrisse" astumast. Ta kirjeldab, kuidas nad on püüdnud terve öö ja ei mitte midagi. Teadjamad kinnitavad, et see Gennesarethi järv on selge veega. Öö on ainus sobilik aeg seal kala püüda. Ja kui juba öösel ei saa, siis päeval... Milleks küll ennast kõigi ees rumalaks teha? Kõik oli ju nii-nii hästi! Rahvas kuulas ja oli vaimustuses. Milleks kõik ära rikkuda?
Kuigi Peetrus oli veendunud, et iga mees jäägu ikka oma liistu juurde ja ei ole mõtet hakata kalamehi õpetama, siis Jeesuse tajus seda Peetruse probleemi. See oligi Jeesuse eesmärgiks - kõrvaldada Peetruse kahtlused Tema suhtes. Jeesus tegeles just Peetruse kõige keerulisemate teemadega – et vabastada elukutseline kalamees apostli ametiks.
Peetrus on kahe tule vahel. Nähes aga, et miski ei aita, läks ta siiski vastumeelselt tööle. Ta lihtsalt ei suutnud Jeesusele ei ütelda. Miks? Jeesus oli tema jaoks messias. Jah, veel ei olnud Messias (suure algustähega), aga Ta oli midagi suurt ikkagi. Kuigi selleski olukorras valmistab Peetrus tee enda õigeks jäämiseks – ta ütleb: sinu sõna peale... Mina ei läheks, sest mina tean, aga kui soovid veenduda, et see hetk ei ole kala püüdmiseks, siis see on sinu valik...
Võib vaid ettekujutada kõiki neid mõtteid, mis Peetruse peas olid sel hetkel seal paadis. Hetkepärast nad siiski paiskuvad välja – kõik korraga!
Kalamehed viskavad võrgud vette... ja kalu on ühtäkki palju. Varsti tajutakse, et neid on lausa liiga palju. Jumal ei õnnista pisut. Tänast päeva jälgides... jääb vägisi mulje, et kõrb mis kõrb... Õnnistust vaid pisut – no et elu veel vaid sees. Kalameestel aga võrgud rebenemas. Oluline detail seegi, et mitte kõik ei saanud seda kohutavat kogust, vaid just Peetrus. Ta kutsus teisedki, et nad aitaksid seda ära viia. Nendegi võrgud said täis...
Nüüd võib vaid ettekujutada kõike seda tagasi tulekut – mis kõik toimus Peetruse sees.
Kalamehed jõuavad kaldale. Piibel ütleb, et „kohkumine oli vallanud teda ja kõiki“. Kuid siis järgneb see kõige olulisem hetk Peetruse elus. Ta on jõuetu. Ta ei saa eitada enda sees toimuvat. Ta ütleb Jeesusele: Issand...
Enam ei olnud messias – no see müstiline tegelane, keda Iisrael ootas. Peetrus nägi Jumalat!
Nähes aga Jumalat, mõistis ta ka, et tema on... Ta ütles: mine minu juurest ära, ma olen patune...
Peetrus oli tavaline kalamees. Ta ei olnud pühak. Kaugel sellest. Ta oli uhke, kui ta oli ka osav. Nüüd aga oli tema ees sellest naatsareti mehest saanud... Jumal! Ja temast endast patune... Tema osavus ei päästnud teda kõigi nende mõttete eest, mis sel hetkel peale pressisid. Ta tajus sel hetkel väga selgelt oma eksimusi ja seda peamist - kahtlemist Jeesuse olemuses. Enam ei päästnud Peetrust lootus, et Jeesus on vaid üks tark õpetaja. Nende õpetajate pilgu eest sai peitu pugeda, nüüd aga... tema ees oli Jumal, kelle eest ei pääsenud enam kuhugi. Veelgi enam - Talle oli kõik teada. Ja see teadja... oli tema ees. Sinu ees on keegi, kes teab sinust kõik. Patusel on, mida karta sel hetkel.
Miks ütleb Peetrus Jeesusele, et mine ära? Kas ei oleks mõistlikum ütelda, et Sina oled Messias, Jumala Poeg, ma tahan olla Sinu juures. Põhjus oli Peetruses. Nagu ka meis kõigis. Sel hetkel ei päästa meid soovmõtlemine. Kaunistada ei ole siis enam midagi. Kõik koledus paistab enda seest... Ja seda on ähvardavalt palju. Kuidas küll selle teadmisega edasi elada - silmaga nähtavate inimeste seas on keegi, kes teab kõike? Me ju teame, et see on olukord, kus peagi teavad kõik kõike sellest, mida olen pingsalt peita ja unustadagi püüdnud...
Kas Peetrus enda sees soovis, et Jeesus ära läheks? Kas inimene, kes on just leidnud Jumala, kas selline inimene igatseb, et see (armastusest kiirgav) Jumal läheks võimalikult kaugele? Väga vastupidi. Või kuidas?
MA ei ole väärt... See väärt olemine vaevab meist paljusid. Peetrust ei olnud erand. Ta väärtustas seda, et inimene oleks ka midagi väärt, mitte nagu mingi suvaline olevus, kellest vahet pole, on teda või mitte. Peetrus hindas kõrgelt tegusid ja tegi nende põhjal omad otsused ja hinnangud. Kuid nüüd - ta ei saanud jätkata enam selle julge ja osava Peetruse kuvandi taha varjumist. Ta oli paljastatud.
Ootamatult pidid Peetruse kõrvad kuulma Jeesuse sõnu - tule inimesi püüdma.
Hunnik kalu, võrgud ja paadid. Kõik jäid. Pärast Peetrus ütleb, me jätsime kõik... No päris kõik, mis me siis saame? Peetrus jättiski kõik. Enam ei lugenud ei paadid ega osava kalamehe kuulsus. Kõik varem selles olnud imeline väärtus oli haihtunud. Teadmine, et kuigi Jumal teab kõike, on Ta siiski just sinu abimees ja ainult selleks avabki sulle oma olemust... Siis mitte selleks, et meile tõestada, et Tema on Jumal ja Tema käes on kõik võim, vaid... Tema käes on kõik elu. Ja väljaspool Teda ei saagi olla tõelist elu...
Peale seda kogemust oli Peetrus Jeesusega muutmise mäel. Ta oli Jeesusega ka siis, kui Tema kuulsus hakkas langema ja suurem osa jüngritest lahkus Jeesusest. Peetrusel ei olnud enam neid valikuid, sest ta oli näinud Jumalat... ja ellu jäänud! Lausa tõelisse ellu äratatud! Ellu, mida varem ei osanud ettegi kujutada. Mitte sellesse ellu, millest kõige maailma variserid ja saduserid tänase päevani nädalast nädalasse jutlustavad, vaid ellu, mis on täidetud ELUGA. Eluga, kus kõik elab! Eluga, kus muutub elavaks ka see, mis või kes veel ei ela! Kõik on võimalik! See on midagi sellist, millest räägib meile Johannes oma evangeeliumis:
"Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!" (Joh.10:10)
Et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti... Kes meist ei unistaks sellest? Ja pealegi - see on lausa Jumala tõotus!!! Jumal on sellegi pitseerinud oma verega! See on tõsi. See on reaalsus. See uus reaalsus, mis ka Peetrust seal järve kaldal tabas. Ootamatult tabas. Nagu ikka. Peamine aga see, et tabas.
Kui siis Jeesus küsib – kas ka teie tahate ära minna... peab Peetrus aga tõdema, et... no ei saa. See ei ole võimalik. Teisel korral, kui Jeesus küsib, et kes ma teie jaoks olen. Rahvas ütleb nii ja naa, aga teie? Peetrus vastab julgusega – Sa oled Jumala Poeg!
Need ei ole lihtsalt sõnad. Neis on kõik! Sa oled Jumala Poeg! Sa oled Jumal! Peetrus armastas Jeesust väga tuliselt. Tema puhul oleks see teisiti lausa võimatu olnud. Lisaks kõigele ta oli osa saanud Pühast Vaimust, kes oli teda täitnud korduvalt. Ta oli näinud kõiki neid imesid, mis Jeesusega kaasnesid. Tema jaoks muid teadlikke valikuid ei saanudki olla.
Kas Peetruse teekond kulges siit edasi trompetite saatel? Kas Peetrus muutus ehk peale pöördumist Gennesareti järve ääres selleks pühakuks, kelleks mõned meist teda peavad? Ei. Paraku ka tema pidi veel palju kogemusi saama, kus tema lootuse olemus ja kindlus proovile pandi. Üks oli aga siiski juhtunud - sealt tema südamest ei saanud keegi Jeesust enam minema ajada. Ja teiselt poolt - ka Jeesus ei lasknud tema peale tulla suuremaid koormaid, kui tema vabastamiseks vajalik oli.
Vabastamiseks? Kas Peetrus siis ei vabanenud täielikult seal järve kaldal Jeesust oma Jumalaks tunnistades?
Paraku on tõsiasi ka see, et vabanemine on protsess. Peetrus vabanes sel hetkel täielikult. Tõesti täeisti täielikult. Ometi elu jätkus. Elu ei peatunud tema jaoks. Edasises pidi ta Jumalat veelgi sügavamalt tundma õppima, et... selleks, et ka teisi abistada nende kahtlustes ja lootusetustes. Isiklik kogemus Jumalaga - ei ole midagi võimsamat vahendit. Ja kui selle kaudu Jeesuses olev elu saab veelgi täielikuma väe ja võimu sinu sees - on see siis midagi, millel puuduks väärtus?
Pauluse sõnad väljendavad seda seisundit ehk kõige paremini: kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? (Ro.8:35) Paulus kinnitab seal, et ei surm ega ükski kujutletav vaenlane ei saa seda, sest... Jumal on armastus! Jumal on kõik. Ja Ta soovib olla kõik ka Sinus! Ja sedagi selleks, et ka Sinul oleks elu ja kõike ülirohkesti.
Järgmises teemas peatumegi lunastusplaanil. Tutvume Jumala plaani ja tõotustega meie vabastamisel ja lunastamisel.
7. Aadama valik - kas Eeva või Jumal <<< >>> 9. Lunastusplaan
Edasi kohtume Peetrusega Kaana pulmas. Kuigi seal ei ole tal erilist rolli. Peale selle, et ta näeb ja kogeb imet. Esimene kokkupuude reaalse sündinud imega. Peagi järgneb sellele templi esimene puhastamine, vaimuhaige tervendamine ning Peetruse ämma tervendamine. Rändamine koos Jeesusega läbi Samaaria tagasi Kapernauma. Ristija Johannese surm. Eks kõik need sündmused jätsid mingi jälje Peetrusesse.
Selle hetkeni oli Peetrus aegajalt Jeesusega, siis jälle ei olnud. Oluline on aga see, et piirkonnas, kus Peetrus elas... Jeesuse kuulsus tõusis. Seal Jeesust ei põlatud, võrreldes Jeruusalemma või Naatsareti piirkonnaga. Need on kõik kõrvaldetailid.
Siis aga kohtume Peetrusega olukorras, kus ta ei olnud enam Jeesusega. Ta oli jälle oma ametis - kala püüdmas. Oluline ehk seegi detail, et Jeesus tuleb sel korral Peetruse juurde, mitte vastupidi. Oluline just seepärast, et Tema teab ja näeb, millal on selleks õige hetk. Tema teab ja näeb, millal oleme valmis. Meie ei saa Jumalat luua ega enda sisse tuua - see Tema soov ja valik. Meie saame valmistuda. Palvetada ja Teda otsida.
Luuka 5.ptk. Kalamehed püüavad kala. Peetrus oli üks neist kalameestest. Nad olid rabanud öö otsa. Ei midagi. Sellist juhtub kalamehel, aga mitte liiga. Nad pidid tõdema, et võrkudes ei olnud kohe mitte midagi. Siis tuleb Jeesus sinna. Pane tähele, Jeesus ei olnud öö otsa kala püüdmas. Ta astub Peetruse paati. Milline au! Peetruse nägu on naerul.
Siinkohal peab siiski arvestama ka tõsiasjaga, et eks Peetrusel olid ka omad kahtlused Jeesuse suhtes olnud – see ka põhjus, miks ta ei olnud veel jäägitult Temaga liitunud. Nüüd on siis Peetruse hetk olla kõrgele tõstetud. Tal on selline tuttav! Tema paadist räägitakse suurele rahvahulgale selliseid sõnu...
Siis aga toimub miskit kohutavat. Just kalamehe jaoks kohutavat. Peetruse kahtlused Jeesuse suhtes saavad toidet. Ta oli uhke, et Jeesus tuli ja tema paadist rääkis. Nüüd aga... näitab oma võhiklikkust. Oleks ikka parem jäänud nende ilusate sõnade ja kaunite
lootuste juurde...
Jeesus annab aga käsu - mine ja viska noot sisse. Loomuse katseks. No umbes, et proovime, kas näkkab. Seegi oluline detail. Kas näkkab. Jeesus ei käskinud, et mine ja too sealt nooda täis kalu.
Selles olukorras Peetrus tegi mis suutis, et hoida Jeesust "ämbrisse" astumast. Ta kirjeldab, kuidas nad on püüdnud terve öö ja ei mitte midagi. Teadjamad kinnitavad, et see Gennesarethi järv on selge veega. Öö on ainus sobilik aeg seal kala püüda. Ja kui juba öösel ei saa, siis päeval... Milleks küll ennast kõigi ees rumalaks teha? Kõik oli ju nii-nii hästi! Rahvas kuulas ja oli vaimustuses. Milleks kõik ära rikkuda?
Kuigi Peetrus oli veendunud, et iga mees jäägu ikka oma liistu juurde ja ei ole mõtet hakata kalamehi õpetama, siis Jeesuse tajus seda Peetruse probleemi. See oligi Jeesuse eesmärgiks - kõrvaldada Peetruse kahtlused Tema suhtes. Jeesus tegeles just Peetruse kõige keerulisemate teemadega – et vabastada elukutseline kalamees apostli ametiks.
Peetrus on kahe tule vahel. Nähes aga, et miski ei aita, läks ta siiski vastumeelselt tööle. Ta lihtsalt ei suutnud Jeesusele ei ütelda. Miks? Jeesus oli tema jaoks messias. Jah, veel ei olnud Messias (suure algustähega), aga Ta oli midagi suurt ikkagi. Kuigi selleski olukorras valmistab Peetrus tee enda õigeks jäämiseks – ta ütleb: sinu sõna peale... Mina ei läheks, sest mina tean, aga kui soovid veenduda, et see hetk ei ole kala püüdmiseks, siis see on sinu valik...
Võib vaid ettekujutada kõiki neid mõtteid, mis Peetruse peas olid sel hetkel seal paadis. Hetkepärast nad siiski paiskuvad välja – kõik korraga!
Kalamehed viskavad võrgud vette... ja kalu on ühtäkki palju. Varsti tajutakse, et neid on lausa liiga palju. Jumal ei õnnista pisut. Tänast päeva jälgides... jääb vägisi mulje, et kõrb mis kõrb... Õnnistust vaid pisut – no et elu veel vaid sees. Kalameestel aga võrgud rebenemas. Oluline detail seegi, et mitte kõik ei saanud seda kohutavat kogust, vaid just Peetrus. Ta kutsus teisedki, et nad aitaksid seda ära viia. Nendegi võrgud said täis...
Nüüd võib vaid ettekujutada kõike seda tagasi tulekut – mis kõik toimus Peetruse sees.
Kalamehed jõuavad kaldale. Piibel ütleb, et „kohkumine oli vallanud teda ja kõiki“. Kuid siis järgneb see kõige olulisem hetk Peetruse elus. Ta on jõuetu. Ta ei saa eitada enda sees toimuvat. Ta ütleb Jeesusele: Issand...
Enam ei olnud messias – no see müstiline tegelane, keda Iisrael ootas. Peetrus nägi Jumalat!
Nähes aga Jumalat, mõistis ta ka, et tema on... Ta ütles: mine minu juurest ära, ma olen patune...
Peetrus oli tavaline kalamees. Ta ei olnud pühak. Kaugel sellest. Ta oli uhke, kui ta oli ka osav. Nüüd aga oli tema ees sellest naatsareti mehest saanud... Jumal! Ja temast endast patune... Tema osavus ei päästnud teda kõigi nende mõttete eest, mis sel hetkel peale pressisid. Ta tajus sel hetkel väga selgelt oma eksimusi ja seda peamist - kahtlemist Jeesuse olemuses. Enam ei päästnud Peetrust lootus, et Jeesus on vaid üks tark õpetaja. Nende õpetajate pilgu eest sai peitu pugeda, nüüd aga... tema ees oli Jumal, kelle eest ei pääsenud enam kuhugi. Veelgi enam - Talle oli kõik teada. Ja see teadja... oli tema ees. Sinu ees on keegi, kes teab sinust kõik. Patusel on, mida karta sel hetkel.
Miks ütleb Peetrus Jeesusele, et mine ära? Kas ei oleks mõistlikum ütelda, et Sina oled Messias, Jumala Poeg, ma tahan olla Sinu juures. Põhjus oli Peetruses. Nagu ka meis kõigis. Sel hetkel ei päästa meid soovmõtlemine. Kaunistada ei ole siis enam midagi. Kõik koledus paistab enda seest... Ja seda on ähvardavalt palju. Kuidas küll selle teadmisega edasi elada - silmaga nähtavate inimeste seas on keegi, kes teab kõike? Me ju teame, et see on olukord, kus peagi teavad kõik kõike sellest, mida olen pingsalt peita ja unustadagi püüdnud...
Kas Peetrus enda sees soovis, et Jeesus ära läheks? Kas inimene, kes on just leidnud Jumala, kas selline inimene igatseb, et see (armastusest kiirgav) Jumal läheks võimalikult kaugele? Väga vastupidi. Või kuidas?
MA ei ole väärt... See väärt olemine vaevab meist paljusid. Peetrust ei olnud erand. Ta väärtustas seda, et inimene oleks ka midagi väärt, mitte nagu mingi suvaline olevus, kellest vahet pole, on teda või mitte. Peetrus hindas kõrgelt tegusid ja tegi nende põhjal omad otsused ja hinnangud. Kuid nüüd - ta ei saanud jätkata enam selle julge ja osava Peetruse kuvandi taha varjumist. Ta oli paljastatud.
Ootamatult pidid Peetruse kõrvad kuulma Jeesuse sõnu - tule inimesi püüdma.
Hunnik kalu, võrgud ja paadid. Kõik jäid. Pärast Peetrus ütleb, me jätsime kõik... No päris kõik, mis me siis saame? Peetrus jättiski kõik. Enam ei lugenud ei paadid ega osava kalamehe kuulsus. Kõik varem selles olnud imeline väärtus oli haihtunud. Teadmine, et kuigi Jumal teab kõike, on Ta siiski just sinu abimees ja ainult selleks avabki sulle oma olemust... Siis mitte selleks, et meile tõestada, et Tema on Jumal ja Tema käes on kõik võim, vaid... Tema käes on kõik elu. Ja väljaspool Teda ei saagi olla tõelist elu...
Peale seda kogemust oli Peetrus Jeesusega muutmise mäel. Ta oli Jeesusega ka siis, kui Tema kuulsus hakkas langema ja suurem osa jüngritest lahkus Jeesusest. Peetrusel ei olnud enam neid valikuid, sest ta oli näinud Jumalat... ja ellu jäänud! Lausa tõelisse ellu äratatud! Ellu, mida varem ei osanud ettegi kujutada. Mitte sellesse ellu, millest kõige maailma variserid ja saduserid tänase päevani nädalast nädalasse jutlustavad, vaid ellu, mis on täidetud ELUGA. Eluga, kus kõik elab! Eluga, kus muutub elavaks ka see, mis või kes veel ei ela! Kõik on võimalik! See on midagi sellist, millest räägib meile Johannes oma evangeeliumis:
"Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!" (Joh.10:10)
Et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti... Kes meist ei unistaks sellest? Ja pealegi - see on lausa Jumala tõotus!!! Jumal on sellegi pitseerinud oma verega! See on tõsi. See on reaalsus. See uus reaalsus, mis ka Peetrust seal järve kaldal tabas. Ootamatult tabas. Nagu ikka. Peamine aga see, et tabas.
Kui siis Jeesus küsib – kas ka teie tahate ära minna... peab Peetrus aga tõdema, et... no ei saa. See ei ole võimalik. Teisel korral, kui Jeesus küsib, et kes ma teie jaoks olen. Rahvas ütleb nii ja naa, aga teie? Peetrus vastab julgusega – Sa oled Jumala Poeg!
Need ei ole lihtsalt sõnad. Neis on kõik! Sa oled Jumala Poeg! Sa oled Jumal! Peetrus armastas Jeesust väga tuliselt. Tema puhul oleks see teisiti lausa võimatu olnud. Lisaks kõigele ta oli osa saanud Pühast Vaimust, kes oli teda täitnud korduvalt. Ta oli näinud kõiki neid imesid, mis Jeesusega kaasnesid. Tema jaoks muid teadlikke valikuid ei saanudki olla.
Kas Peetruse teekond kulges siit edasi trompetite saatel? Kas Peetrus muutus ehk peale pöördumist Gennesareti järve ääres selleks pühakuks, kelleks mõned meist teda peavad? Ei. Paraku ka tema pidi veel palju kogemusi saama, kus tema lootuse olemus ja kindlus proovile pandi. Üks oli aga siiski juhtunud - sealt tema südamest ei saanud keegi Jeesust enam minema ajada. Ja teiselt poolt - ka Jeesus ei lasknud tema peale tulla suuremaid koormaid, kui tema vabastamiseks vajalik oli.
Vabastamiseks? Kas Peetrus siis ei vabanenud täielikult seal järve kaldal Jeesust oma Jumalaks tunnistades?
Paraku on tõsiasi ka see, et vabanemine on protsess. Peetrus vabanes sel hetkel täielikult. Tõesti täeisti täielikult. Ometi elu jätkus. Elu ei peatunud tema jaoks. Edasises pidi ta Jumalat veelgi sügavamalt tundma õppima, et... selleks, et ka teisi abistada nende kahtlustes ja lootusetustes. Isiklik kogemus Jumalaga - ei ole midagi võimsamat vahendit. Ja kui selle kaudu Jeesuses olev elu saab veelgi täielikuma väe ja võimu sinu sees - on see siis midagi, millel puuduks väärtus?
Pauluse sõnad väljendavad seda seisundit ehk kõige paremini: kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? (Ro.8:35) Paulus kinnitab seal, et ei surm ega ükski kujutletav vaenlane ei saa seda, sest... Jumal on armastus! Jumal on kõik. Ja Ta soovib olla kõik ka Sinus! Ja sedagi selleks, et ka Sinul oleks elu ja kõike ülirohkesti.
Järgmises teemas peatumegi lunastusplaanil. Tutvume Jumala plaani ja tõotustega meie vabastamisel ja lunastamisel.
7. Aadama valik - kas Eeva või Jumal <<< >>> 9. Lunastusplaan
