ANDESTUSE MÕÕT
Peatükk rajaneb tekstile Matteuse 18:21-35. 243
Peetrus tuli Kristuse juurde küsimusega: ”Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” Rabid lugesid andeksandmise piiriks kolm üleastumist. Peetrus arvas Kristuse õpetust silmas pidades kergitada andeksandmise piir seitsmele, täiuslikkuse arvule. Kuid Kristus õpetas, et me ei väsiks kunagi andeks andmast. “Ma ei ütle sulle seitse korda,” ütles Ta, “vaid kas või seitsekümmend seitse korda.”
Siis näitas Ta, millel peaks andeksandmine põhinema ja kui hädaohtlik on andestamatu meelsus. Ta jutustas tähendamissõna kuningast, kes nõudis oma valitsusametnikelt aru. Mõned ametnikest olid saanud oma hoolde tohutu suure hulga riigi vara. Siis, kui kuningas uuris järele neile usaldatud vara kasutamise, toodi tema juurde mees, kelle arve näitas, et ta oli kuningale võlgu väga suure summa: kümme tuhat talenti. Ta polnud võimeline mitte midagi ära maksma ning õiguse kohaselt andis kuningas korralduse 244 müüa ära kõik, mis tal oli, et võlg saaks tasutud. Ent hirmunud mees langes kuninga jalge ette ja palus teda sõnadega: “Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!” Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis tal minna ning kustutas laenu.
Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates kägistas ta teda ja ütles: “Maksa, mis sa võlgned!” Siis see kaassulane palus teda maha heites: “Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle!” Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, kuni ta oma võla ära maksab.
Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli juhtunud. Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle:”Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!”
Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.”
Selles tähendamissõnas on mõningaid üksikasju, mis on vajalikud tervikpildi esile toomiseks, kuid millel pole vastet tähendamissõna vaimuliku tähenduse mõttes. Nendele asjadele ärgu pööratagu tähelepanu. Suunakem mõtted siinkirjeldatud suurtele tõdedele.
Selle kuninga andeksandmine kujutab jumalikku kõikide pattude andeksandmist. Kuningas, kes andis kaastundest andeks oma sulase võla, kujutab siin Kristust. Inimene oli seadusest üleastumise pärast hukka mõistetud. Ta ei saanud ennast ise päästa, ja sellepärast tuli Kristus siia maailma, kattis oma jumalikkuse inimlikkusega ning ohverdas oma elu – õige ebaõigete eest. Tema andis ennast meie pattude eest, ning Ta pakub igaühele anniks oma verega ostetud andeksandmist. 245´ “Issanda juures on heldus ja tema juures on rohke lunastus” (Psalmid 130:7). Selle põhjal peaksime olema halastavad kaaspatuste suhtes. “Kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist” (1.Johannese 4:11). “Muidu olete saanud, muidu andke!” (Matteuse 10:8).
Tähendamissõnas palus võlgnik endale maksutähtaja pikendamist ja lubas: “Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!”, ning kohtuotsus tühistati ja kogu võlg kustutati. Ja olles saanud oma isandalt andeks, sai ta peagi võimaluse järgida isanda eeskuju. Õues kohtas ta oma kaassulast, kes võlgnes temale väikese summa. Ta oli ise saanud andeks kümme tuhat talenti, tema kaaslase võlasumma oli aga ainult sada teenarit. Ent tema, keda oli koheldud nii armulikult, käitus oma kaastöölisega hoopis teisiti. Temale võlgu olija palus temalt samamoodi nagu tema oli anunud kuningalt, ent tagajärg ei olnud sama. Inimene, kes äsja oli saanud andeks, ei olnud lahke ega kaastundlik. Ta ei suhtunud oma kaastöölisesse sama halastava meelsusega nagu oli koheldud teda. Kaassulane palus tal olla pikameelne, kuid asjatult. Tänamatu sulane ei hoolinud millestki muust kui sellest väikesest rahasummast, mida teine talle võlgnes. Ta nõudis kõike, mida tal saada oli, ning langetas just selle otsuse, mis tema puhul oli nii armuliselt ära muudetud.
Väga paljud on tänagi meelsuselt samasugused. Võlgnikuna isandalt armu anunud inimene ei saanud tegelikult aru oma võla suurusest. Ta ei tajunud oma abitust. Ta lootis suutvat võla veel ära maksta. “Ole minuga 246 pikameelne,” ütles ta, “ja ma maksan sulle kõik!” Samuti loodavad paljud suutvat oma tegudega ära teenida Jumala soosingut ega taju oma abitust. Nad ei võta vastu Jumala poolt pakutud tasuta armuandi, vaid püüavad konstrueerida eneseõiguse. Nad ei ole südamest murdunud ega alandunud oma pattude pärast ning on sellepärast teiste vastu nõudlikud ja 247 andeksandmatud. Nende oma patud Jumala vastu – võrrelduna nende kaaslaste üleastumistega nende vastu – on sarnases suhtes nagu kümme tuhat talenti saja teenari suhtes, mis teeb umbes miljon ühele; ja ometi julgevad nad olla andeksandmatud.
Tähendamissõnas kutsus kuningas armutu võlgniku jutule “ja ütles talle: “Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!” Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.” “Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale,” ütles Jeesus. Inimene, kes keeldub andmast andeks, kaotab seega oma andekssaamise lootuse.
Ent selle tähendamissõnaga antud õppetundi ärgu kuritarvitatagu. Tõsiasi, et Jumal annab meile andeks, ei vähenda sugugi meie kohustus olla Talle sõnakuulelikud. Samuti ei vähenda andeksandev meelsus kaasinimeste suhtes õiglasi kohustusi. Palves, mille Kristus jüngritele õpetas, ütles Ta: “Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele” (Matteuse 6:12). Sellega ei mõelnud Ta, et kuna meie saame oma patud andeks, tuleks meil jätta oma võlgnikelt tagasi küsimata meile põhjendatult kuuluv. Juhul, kui nad ei suuda maksta, kasvõi arutu asjade korraldamise tõttu, ärgu heidetagu neid vanglasse, rõhutagu ega koheldagu kuidagi karmilt; kuid tähendamissõna ei õpeta meid tagant õhutama laiskust. Jumala sõna esitab mõtte, “kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!” (2.Tessalooniklastele 3:10). Issand ei nõua, et palehigis töötaja peaks ülal pidama luusureid. Paljud on süüdi ajaraiskamises ja vaevanägemise vältimises, mis viib vaesusesse ja puudusesse. Juhul, kui luusurid neid vigu ei paranda, tähendab kogu nende abistamine justkui raha panemist auklikku kukrusse. Siiski on ka nn. möödapääsmatut vaesust, ning meil tuleb olla lahked ja kaastundlikud selliste õnnetute inimeste suhtes. Meil tuleb kohelda teisi just nii nagu sooviksime, et koheldaks meid samades oludes. 248
Apostel Pauluse vahendusel kutsub Püha Vaim meid üles: “Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne, siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teise kasu. Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses” (Filiplastele 2:1-5).
Kuid pattu ei tule suhtuda kergemeelselt. Issand on käskinud meil mitte sallida ebaõiglust meie vendade juures. Ta ütleb: “Kui su vend patustab, siis noomi teda” (Luuka 17:3). Pattu tuleb nimetada selle õige nimega ja seda tuleb valesti tegijale õiges valguses esitada.
Pühast Vaimust inspireerituna kutsub Paulus Timoteost üles: “Astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega” (2. Timoteosele 4:2). Ja Tiitusele kirjutab ta: “On palju vastuhakkajaid, lobisejaid ja eksitajaid. …Sel põhjusel noomi neid karmilt, et nad oleksid usult terved” (Tiitusele 1:10,13). 249 Kristus ütles: “Kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!” (Matteuse 18:15-17).
Meie Issand õpetab, et kristlastevahelised probleemid tuleb lahendada koguduse piirides. Neid ei peaks avaldatama neile, kes ei karda Jumalat. Juhul, kui kristlane kannatab ebaõiglust venna poolt, ärgu pöördugu ta uskmatu kohtu poole. Ta järgigu Kristuse õpetust. Püüdku ta kättemaksmise asemel oma venda päästa. Jumal valvab nende heakäekäiku, kes Teda armastavad ja kardavad, ja me võime usaldavalt jätta oma asja Tema hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt.
Liiga sageli juhtub nii, et kui pahandus kordub mitu korda ja pahanduse tekitaja tunnistab oma viga, solvatu väsib ja arvab, et on andnud andeks juba piisavalt palju. Kuid Päästja on meile andnud selgelt nõu, kuidas eksijasse suhtuda: “Kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks!” (Luuka 17:3). Ära pea teda väärituks sinu usaldust pälvima. “Jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse” (Galaatlastele 6:1).
Juhul, kui su vennad eksivad, anna sina neile andeks. Kui nad tulevad sulle oma ülekohut tunnistama, ärgu öelgu sinu suu, et sa ei pea neid piisavalt alandlikeks ning et nad tõeliselt ei tunne oma süüd. Mis õigusega 250 otsustad sina nende üle, justkui saaksid sina näha nende sisimasse? Jumala Sõna ütleb: “Kui ta kahetseb, anna talle andeks! Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: “Ma kahetsen”, andesta ikka talle!” (Luuka 17:3,4). Ja mitte ainult seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda – niisama sageli, kui Jumal sinule andeks annab.
Me ise võlgneme ju kõik Jumala maksuta antavale armule. Arm lepingus pühitseb meid Jumala lasteks. Arm Päästjas teostab meie lunastuse, meie uuestisündimise ja meie saamise pärijaks koos Kristusega. Väljendatagu seda armu ka teistele.
Ära anna eksijale mingit põhjust masendumiseks. Ära lase endasse variserlikku karmust, mis võib valu teha sinu vennale. Ära lase mingil pilklikul märkusel tõusta oma mõtteisse ja südamesse. Ärgu olgu põlguse nooti su hääles. Juhul, kui sa sõnagagi väljendad oma meeleolu, juhul, kui võtad ükskõiksuse hoiaku, väljendad oma eelarvamusi või umbusaldust, võib see viia mõne inimese hukkumiseni. Ta vajab venda, kellel on Vanema Venna kaastundlik meelsus, mis puudutaks tema inimlikku südant. Suru ta kätt tugevalt ja osavõtlikult, ja sosista talle: ”Palvetagem.” Jumal annab teile kummalegi rikkalikult õnnistatud kogemuse. Palve seob meid üksteise ja Jumalaga. See toob meie kõrvale Jeesuse ning annab rudjutud, nõutule inimesele uut jõudu võita ilmalikkus, võitlushimu ja õelus. Palve lükkab eemale Saatana rünnaku.
Igaüks, kes pöördub kõrvale inimlikust ebatäiuslikkusest vaatama Jeesusele, kogeb oma iseloomus jumalikku muutust. Südames toimiv Kristuse Vaim vormib selle Tema kuju sarnaseks. Püüa siis rõhutada Jeesust. Olgu sinu vaimusilmad suunatud “Jumala Tallel, kes kannab ära maailma patu” (Johannese 1:29). Ja pea sellega seoses meeles, et “kes patuse 251 pöörab ta eksiteelt, päästab tema hinge surmast ja katab kinni pattude hulga” (Jaakobuse 5:20).
“Kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks” (Matteuse 6:15). Miski ei vabanda andestamatut meelsust. Kes on armutu teiste vastu, näitab, et ta ise ei saa osa Jumala andestavast armust. Andeksandmises tõmbab Jumal eksinu südame oma suure ja igavesti armastava südame ligi. Jumalik kaastunne tulvab patuse südamesse ja temast teistesse. Ja nii täheldatakse Kristuse armust osasaajas sama hellust ja kaastunnet, mida Kristus avaldas oma kaunis elus. “Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma” (Roomlastele 8:9). Ta on võõrandunud Jumalast ega kõlba Temaga igavesti koos olema.
Tõsi, ta võis kord olla vastu võtnud andestuse, kuid tema armutu meelsus osutab, et ta nüüd põlgab Jumala andestavat armastust. Ta on lahutanud end Jumalast ja on olukorras nagu enne andekssaamist. Ta on teinud tühjaks oma kahetsuse, ja teda iseloomustavad jälle patud, nagu ta polekski kahetsenud.
Ent suure õppetunnina avab see tähendamissõna meile veelahkme Jumala halastusrikkuse ja inimese südamekõvaduse vahel; avab tõsiasja, et Jumala andestav arm peab olema meie käitumise mõõt. “Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!”
Meile antakse andeks mitte sellepärast, et meiegi andeks anname, vaid nagu meiegi andeks anname. Kogu andestus põhineb ärateenimatul Jumala armastusel, kuid meie hoiak teiste suhtes väljendab, kas oleme sellest armastusest osa saanud. Sellepärast Kristus ka ütleb: “Mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!” (Matteuse 7:2).
