77. peatükk        PILAATUSE KOHTUKOJAS 
        Mt:27:2,11-31; Mk.15:1-20; Lk.23:1-25; Joh.18:28-40; 19:1-16
(723) Jeesus seisis Pilatuse, Rooma maavalitseja kohtukojas. Tema ümber olid sõdurid ja eemal kohtusaali kogunenud suur pealtvaatajaskond. Väljas sissepääsu juures olid Suurkohtu kohtunikud, preestrid, ülemad, vanemad ja rahvas. 
Pärast hukkamõistmist Suurkohtus oli Jeesus toodud Pilatuse juurde, et ta nende otsuse kinnitaks ja täide viiks. Kuid Juuda ametnikud ei astunud rooma kohtusaali. Tseremoniaalkäsk oleks nad siis roojaseks tunnistanud ja nad poleks võinud paasasöömajast osa võtta. Sõgeduses ei mõistnud nad, et neid rüvetas mõrvarlik viha. Nad ei mõistnud, et Kristus oli tõeline Paasatall ja kuna nad olid Tema hüljanud, oli suur püha mõttetu. 
Kui Jeesus kohtusaali toodi, heitis Pilatus Talle ebasõbraliku pilgu. Rooma maavalitseja oli oma magamistoast rutuga välja kutsutud ja ta tahtis asja võimalikult kiiresti kaelast ära saada. Ta kavatses vangi kohelda (724) oma positsioonile sobiva karmusega. Kohtumõistjaliku pilguga pöördus ta vaatama, mis inimene see oli, kelle pärast ta nii varasel tunnil oli üles äratatud. Ta mõistis, et tegemist oli Isikuga, kelle kiiret ülekuulamist ja kohest karistamist Juuda võimukandjad väga ootasid. 
Pilatus heitis pilgu meestele, kes olid Jeesuse kohale toonud ja vaatas siis uurivalt Jeesusele. Maavalitseja oli tegelnud igasuguste kurjategijatega, kuid iial polnud tema ette toodud Inimest, kes oleks tundunud nii hea ja õilis. Ta ei näinud Jeesuse näol jälgegi süütundest, hirmust, jultumusest või kangekaelsusest. Ta nägi inimest, kes käitus rahulikult ja väärikalt ja kelle näol oli taevane pitser. 
Kristuse välimus jättis Pilatusele soodsa mulje. Temas ärkasid paremad tunded. Ta oli kuulnud Jeesusest ja Tema tööst. Tema naine oli talle jutustanud imelistest tegudest, mida see Galilea Prohvet oli teinud. Nüüd elustusid need sõnad unenäona Pilatuse meeles. Talle meenusid kuuldused paljudest erinevatest allikatest. Ja ta otsustas juutidelt nõuda vangile esitatud süüdistust. 
«Kes see on, ja miks te olete Ta siia toonud?» küsis Pilatus. «Milles te Teda süüdistate?» Juudid olid segaduses. Teades, et nad ei suuda oma süüdistusi Kristuse vastu tõestada, ei soovinud nad uut ülekuulamist. Nad vastasid, et tegemist on petisega, keda hüütakse Naatsareti Jeesuseks. 
Jälle küsis Pilatus: «Mis teil on kaebamist selle Inimese peale?» Preestrid ei vastanud maavalitseja küsimusele, vaid laususid ärritatult: «Kui see ei oleks kurjategija, me ei oleks andnud Teda sinu kätte!» Kui juba Suurkohtu liikmed, rahvuse kõrgemad isikud toovad sinu juurde inimese, keda nad peavad surma vääriliseks, kas on siis veel vajadust pärida süüdistusi? Nad lootsid kõrkusega Pilatust mõjutada. Nad nõudsid ägedalt, et nende otsus kinnitataks, sest nad teadsid, et rahvas, kes oli näinud Kristuse imeväärseid tegusid, võis jutustada Temast hoopis teistsuguse loo. 
Preestrid lootsid, et nõrga ja kõhkleva iseloomuga Pilatuse juures õnnestub neil oma plaanid läbi suruda. Varemgi oli ta surmaotsusele kiiresti alla kirjutanud, mõistes seega surma inimesi, kellest nemad teadsid, et nad surma väärt ei olnud. Pilatuse silmis polnud vangi elul (725) suuremat väärtust, oli ta siis süütu või süüdi. Preestrid lootsid ka nüüd, et Pilatus kuulutab Jeesuse kohta surmaotsuse välja ilma Teda küsitlemata. Nad palusid, et ta osutaks neile teene nende suure rahvusliku püha puhul. 
Kuid selles vangis oli midagi, mis takistas maavalitsejat nii tegemast. Ta mõistis preestrite kavatsust. Talle meenus, kuidas Jeesus alles pisut aega tagasi oli äratanud üles Laatsaruse, kes oli olnud surnud neli päeva; ja ta otsustas enne surmaotsusele alla kirjutamist jõuda selgusele Jeesuse vastu tõstetud süüdistuses. 
«Kui teie olete Ta hukka mõistnud,» ütles ta juutidele, «siis miks te Ta minu juurde toote? Võtke teie Ta ja mõistke oma käsuõpetuse järele kohut Ta üle.» Sellise torke saanud preestrid pidid seletama, et nad vajasid otsusele Pilatuse kinnitust. «Missuguse otsuse te siis tegite?» küsis Pilatus. «Surmaotsuse,» vastasid nad. «Kuid seaduse järgi ei ole meil õigust ühtegi inimest surma saata.» Nad palusid, et Pilatus mõistaks Kristuse süüdi nende sõna peale. Vastutuse tagajärgede eest lubasid nad võtta enda peale. 
Pilatus ei olnud õiglane ega südametunnistusega kohtunik. Hoolimata sellest keeldus ta seekord palvet rahuldamast. Ta ei tahtnud Jeesust hukka mõista enne, kui Tema vastu esitati süüdistus. 
Preestrid olid nõutud. Nad nägid, et neil tuli varjata silmakirjalikkus suure saladuskatte alla. Nad ei tohtinud viia asja usulisele pinnale, sest sellisel süüdistusel poleks Pilatuse silmis mingit tähtsust. Neil tuli jätta mulje, et Jeesus oli pahuksis riigiseadustega; nii võis Teda karistada poliitilise kurjategijana. Juutide hulgas puhkes sageli mässe ja ülestõuse Rooma valitsuse vastu. Roomlased olid kohelnud selliseid mässajaid väga karmilt ning olid pidevalt valmis maha suruma kõike, mis võis viia mässuni. 
Mõned päevad tagasi olid variserid püüdnud Kristust lõksu meelitada küsimusega: «Kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?» Kristus oli siis paljastanud nende silmakirjalikkuse. Tol korral kohalviibinud roomlased olid näinud vandenõulaste täielikku läbikukkumist, kui Kristus vastas: «Siis andke keisrile, mis kuulub keisrile» (Luk.20,22-25). 
Nüüd kavatsesid preestrid väita, et Kristus (726) oli vastanud nii, nagu nad lootsid Teda vastavat. Hädaga kutsusid nad appi valetunnistajad ja «hakkasid kaebama Tema peale ning ütlesid: «Me oleme leidnud, et Tema rahvast eksitab ja keelab andmast maksuraha keisrile ning ütleb enese Kuninga Kristuse olevat!» Kolm süüdistust olid kõik alusetud. Preestrid teadsid seda, kuid nad olid valmis eesmärgi nimel vanduma valet. 
Pilatus nägi neid läbi. Ta ei uskunud, et see vang oleks valitsuse vastu mässu tõstnud. Jeesuse meeldiv ja alandlik hoiak polnud süüdistustega sugugi kooskõlas. Pilatus oli veendunud, et süütu inimese hukkamõistmiseks oli plaanitsetud kaval vandenõu. Ilmselt oli mees Juuda aukandjate teel ees. Pöördunud Kristuse poole, küsis maavalitseja: «Kas Sina oled juutide Kuningas?» Jeesus vastas: «Jah olen.» Neid sõnu lausudes lõi Ta nägu särama. 
Kuulnud Jeesuse vastust, nõudsid Kaifas ja ta kaaslased, et Pilatus tunnistaks, et Jeesus oli omaks võtnud kuriteo, milles Teda süüdistati. Häälekalt nõudsid nad Tema surmamõistmist. Nende hüüetega ühines rahvahulk ja kära oli kõrvulukustav. Pilatus sattus hämmeldusse. Nähes, et Jeesus ei vastanud süüdistajatele midagi, küsis ta vangilt: «Kas Sa midagi ei vasta? Vaata, kui raskesti nad Sind süüdistavad!» Kuid Jeesus ei vastanud enam midagi. 
Seistes Pilatuse selja taga, kõikide õuesviibijate silme all, kuulis Kristus valesüüdistusi, kuid ei vastanud ühelegi neist. Kogu Tema olemus tunnistas süütust südametunnistusest. Teda ei liigutanud ümberringi metsikult lainetavad tundevood. Näis, nagu oleks raevutsev viha enne Temani jõudmist vaibunud. Ta seisis vaikivana ja nüüd oli vaikimine kõneosavus. See oli otsekui valgus, mis säras Tema seest. 
Pilatust üllatas Jeesuse käitumine. Kas see mees ei hoolinud süüdistustest. Kas Ta ei hoolinud oma elust? Kui ta vaatas solvanguid vaikides taluvat Jeesust, tundis ta, et tema ei tohi olla nii ebaõiglane nagu käratsevad preestrid. Lootes Jeesuselt tõde teada saada ja kisendava rahvamassi eest rahu leida, viis Pilatus Jeesuse kõrvale ja küsis Talt veelkord: «Oled Sina juutide Kuningas?» 
Jeesus ei vastanud otseselt. Ta teadis, et Püha (727) Vaim töötas Pilatuse südames ning seepärast andis Ta maavalitsejale võimaluse tunnistada oma veendumust. «Räägid sa seda iseenesest,» küsis Ta, «või on teised seda sulle minust ütelnud?» Teisisõnu: kas sa küsid seda preestrite süüdistuse pärast või soovist Kristuselt tõde kuulda? Pilatus mõistis Kristuse küsimuse mõtet, kuid südames tõstis pead uhkus. Ta ei tahtnud tunnistada veendumust, mis oli temas tärganud. «Egas ma juut ole!» sõnas ta. «Sinu oma rahvas ja ülempreestrid on Sind andnud minu kätte. Mis Sa oled teinud?» 
Pilatuse kuldne võimalus möödus. Ometi ei jätnud Jeesus teda ilma lisavalguseta. Ehkki Ta ei vastanud otseselt Pilatuse küsimusele, selgitas Ta oma missiooni. Ta andis Pilatusele mõista, et Ta ei taotlenud maist trooni. 
«Minu riik ei ole sellest maailmast,» ütles Ta, «oleks mu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit.» Seepeale küsis Pilatus: «Siis oled Sina ometi Kuningas?» Jeesus vastas: «Jah, olen, sest mina olen Kuningas. Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma tõele tunnistust annaksin. Kes tõe seest on, see kuuleb minu häält!» 
Kristus väitis, et Tema sõnad olid võti, mis avas saladused neile, kes olid valmis neid vastu võtma. Tema sõnas oli vägi, ja selles peitubki tõe kuningriigi levimise saladus. Ta soovis, et Pilatus mõistaks, et ainult tõe vastuvõtmine ja läbielamine saab tema rikutud iseloomu ümber muuta. 
Pilatus tahtis tunda tõde. Ta oli segaduses. Ta kuulas pingsalt Lunastaja sõnu ning tema südames ärkas võimas igatsus teada saada, mis oli tõde ja kuidas seda leida. «Mis on tõde?» küsis ta. Kuid ta ei oodanud vastust. Väljast kostuv kära meenutas talle, et preestrid ootasid talt kohest tegutsemist. Astunud välja juutide juurde, lausus ta rõhutatult: «Mina ei leia Temast ühtki süüd!» 
Need paganliku kohtuniku sõnad olid teravaks etteheiteks Kristust süüdistavatele Iisraeli juhtidele. Kui preestrid ja vanemad Pilatuse sõnu kuulsid, ei olnud nende pettumusel ja raevul piire. Nad olid kaua plaane pidanud ja seda võimalust oodanud. Kui nad nüüd nägid, et Jeesus võidakse vabaks lasta, näisid nad olevat valmis Teda tükkideks rebima. Valjult sajatasid nad Pilatust ja ähvardasid teda Rooma valitsuse ebasoosinguga. (728) Nad süüdistasid maavalitsejat keeldumises hukka mõista Jeesust, kes nende kinnitust mööda oli astunud välja keisri vastu. 
Kostus vihaseid hääli, mis väitsid, et Jeesuse mässulist mõju oli tunda kogu maal. Preestrid laususid: «Tema ässitab rahvast ja õpetab mööda kõike Juudamaad, alates Galileast kuni siiani!» 
Pilatus ei kavatsenud Jeesust hukka mõista. Ta teadis, et juutide süüdistuste taga oli viha ja eelarvamus. Ta teadis oma kohustust. Õiglus nõudis Kristuse viivitamatut vabastamist. Kuid Pilatus kartis rahva ebasoosingut. Kui ta keeldub Jeesust nende kätte andmast, tõuseb mäss ja mässu ta kartis. Kuulnud, et Jeesus pärines Galileast, otsustas ta saata vangi Heroodese juurde, kes oli selle provintsi valitseja ja viibis parajasti Jeruusalemmas. Nii mõtles Pilatus veeretada kohtumõistmise vastutuse Heroodese kaela. Ühtlasi nägi ta siin head võimalust heastada vana tüli enda ja Heroodese vahel. See lootus ka täitus. Kaks valitsejat said Kristuse kohtupidamise tõttu sõpradeks. 
Pilatus andis Jeesuse jälle sõdurite hoolde ning rahvahulga pilgete saatel viidi Ta kiiresti Heroodese kohtukotta. «Kui siis Heroodes Jeesust nägi, sai ta väga rõõmsaks.» Ta ei olnud Jeesust varem näinud, kuid «oli hea meelega tahtnud Teda juba ammugi näha, kuna ta oli Temast palju kuulnud; ka lootis ta näha saada mõnd imetähte, mida Ta ehk teeb.» 
Just selle Heroodese käed olid määritud Ristija Johannese verega. Kui Heroodes esmakordselt Jeesusest kuulis, haaras teda hirm ja ta ütles: «Johannes, kelle pea ma otsast ära raiusin, (729) on üles tõusnud!» «Sellepärast on imelised väed tegevad Tema sees!» (Mrk.6,16; Mat.14,2). Ometi soovis Heroodes Jeesust näha. Nüüd oli tal võimalus päästa selle prohveti elu, ja kuningas lootis igaveseks kustutada oma mälust pildid verisest peast, mis vaagnal tema ette toodi. Ühtlasi soovis ta rahuldada oma uudishimu, mõeldes, et Kristus teeb vabaks saamise lootuses kõike, mida Temalt nõutakse. 
Suur hulk preestreid ja vanemaid saatis Kristust Heroodese juurde. Kui Lunastaja sisse toodi, hakkasid nad erutatult oma süüdistusi esitama. Kuid Heroodes pööras öeldule vähe tähelepanu. Ta nõudis vaikust, soovides saada võimalust Kristust küsitleda. Ta käskis Kristuse ahelaist vabastada ja süüdistas kinnivõtjaid vangi karmis kohtlemises. Vaadates kaastundlikult maailma Lunastaja rahulikku näkku, nägi ta seal tarkust ja puhtust. Ta veendus samuti nagu Pilatus, et Kristust süüdistati ainult õelusest. 
Heroodes esitas Kristusele palju küsimusi, kuid Kristus vaikis. Kuninga käsu peale kutsuti ette haigeid ja vigaseid ning Tal kästi teha imet. «Inimesed räägivad, et Sa võid haigeid terveks teha?» ütles Heroodes. «Ma tahaksin väga näha, et Sinu laialdane kuulsus ei osutu valeks.» Jeesus ei vastanud ja Heroodes jätkas pealekäimist: «Kui Sa võid teha imetegusid teiste heaks, tee siis nüüd ka enda heaks; see tuleb sulle kasuks.» Veelkord käskis ta: «Näita meile imeteoga, et Sul on vägi, mis Sulle on omistatud.» Kuid Kristus poleks nagu midagi näinud ega kuulnud. Jumala Poeg oli võtnud endale inimolemuse. Igas olukorras pidi Ta käituma nagu inimene. Seepärast ei saanud Ta teha imet, et päästa ennast alandusest ja piinast, mida pidi kannatama inimene samasuguses olukorras. 
Heroodes lubas, et kui Kristus tema ees imeteo teeb, lastakse Ta vabaks. Kristuse süüdistajad olid oma silmaga näinud Tema vägevaid tegusid. Nad olid kuulnud, kuidas Tema käsu peale oli surnu hauast välja astunud. Nüüd kartsid nad, et Ta teeb tõepoolest imeteo. Kõige enam kartsid nad Tema väe avaldumist, sest see teeks tühjaks nende (730) plaanid ja maksaks neile võib-olla ka elu. Äärmiselt erutatud preestrid ja ülemad kordasid järjest süüdistusi. Häält tõstes hüüdsid nad: «Ta on reetur, Jumala teotaja! Ta teeb imetegusid väe läbi, mille Talle on andnud Peeltsebul, kurjade vaimude ülem!» Kohtukojas tõusis kära, mõned karjusid üht, teised teist. 
Heroodese südametunnistus oli nüüd palju tundetum kui siis, kui ta õudusest värisedes oli kuulanud Heroodia nõudmist tuua talle Ristija Johannese pea. Mõnda aega oli ta tundnud kohutavaid südametunnistuse piinu, kuid oli siis kõlvatu elu tagajärjel üha enam mandunud. Tasahaaval oli ta süda nii paadunud, et ta võis juba kiidelda karistusega, mille ta oli määranud Johannesele, kes oli julgenud talle etteheiteid teha. Nüüd ähvardas ta Jeesust, kinnitades korduvalt, et tal oli võim Teda vabaks lasta või hukka mõista. Kuid Jeesus ei teinud Heroodest kuulmagi. 
Jeesuse vaikimine ärritas Heroodest. See näis viitavat täielikule hoolimatusele tema autoriteedi suhtes. Avalik etteheide oleks tühist ja uhket kuningat vähem pahandanud kui selline hoolimatus. Uuesti ähvardas ta Jeesust, kuid Jeesus jäi vaikivaks ja liikumatuks. Kristus ei pidanud rahuldama selle maailma tühist uudishimu. Ta tuli parandama murtud südameid. Ta poleks vaikinud, kui Ta oleks saanud lausuda sõna patust rõhutud inimese hingehaavade parandamiseks. Kuid neile, kes trampisid tõde oma ebapühade jalgade alla, ei olnud Tal midagi öelda. 
Kristus oleks võinud lausuda Heroodesele sõnu, mis oleksid kalestunud kuningat ehmatanud. Ta oleks võinud täita teda hirmuga, avalikustada kogu tema ülekohtuse elu ja läheneva karistuse õuduse. Kuid vaikimine oli karmim etteheide kui sõnad. Heroodes oli põlanud tõde, mida suurim prohvetitest oli talle kuulutanud, ja see kuulutus oli jõus. Taeva Kuningal polnud midagi enamat öelda. Kõrvad, mis olid alati ergud kuulma inimeste valu, olid Heroodese käskude jaoks kurdid. Silmad, milles sädeles alati kaastunne ja andestav armastus kahetsevate patuste vastu, ei vaadanud Heroodese poole. Huuled, mis olid väljendanud mõjukaid tõdesid ja manitsenud hellalt kõige patusemaid inimesi, olid suletud kõrgi kuninga ees, kes ei tundnud vajadust Lunastaja järele. 
Heroodese nägu tumenes raevust. Pöördunud rahvahulga poole, (731) kuulutas ta Jeesuse petiseks. Siis lausus ta Kristusele: «Kui Sa ei anna mingit tõendust oma jumalikust päritolust, annan ma Su sõdurite ja rahva kätte. Võib-olla õnnestub neil Sind rääkima panna. Kui Sa oled petis, siis on surm nende käe läbi Sulle õige palk. Kui Sa aga oled Jumala Poeg, siis päästa end imeteo läbi.» 
Vaevalt oli ta need sõnad välja öelnud, kui rahvas kargas Jeesuse kallale. Metsikute loomadena sööstsid nad saaki rebima. Jeesust veeti siia-sinna, ning Heroodes ühines Jumala Poja alandamisega. Kui Rooma sõdurid poleks vahele astunud ja hullunud massi tagasi hoidnud, oleks Lunastaja tükkideks kistud. 
«Kui siis Heroodes oma sõjameestega teda oli halvaks pannud ja pilganud ning riietanud toreda riidega,» ühinesid pilkega ka roomlased. Õelad sõdurid koos Heroodese ja Juuda aukandjatega ei valinud sõnu. Kuid Jeesuse jumalik kannatlikkus ei lõppenud. 
Kristuse tagakiusajad olid püüdnud võrrelda Kristuse iseloomu enda omaga ning pidanud Teda sama paheliseks nagu nad ise olid. Kuid äkki tundus neile, et nad näevad midagi, mida nad ühel päeval tegelikkuses näha saavad. Kui jõhker hulk pilgates Jeesuse eest möödus, pöördusid mõned, kes koos teistega Tema ees pilkavalt kummardasid, kartlikult ja vaikselt ümber. Veendumus kasvas ka Heroodese südames. Armupäikese viimased kiired paistsid tema patust paadunud hinge. Ta tundis, et vang tema ees polnud tavaline inimene: jumalikkus oli välgatanud läbi inimlikkuse. Hetkedel, mil Kristust ümbritsesid pilkajad, abielurikkujad ja mõrvarid, tundis Heroodes, et ta näeb Jumalat Tema troonil. 
Kõvasüdameline Heroodes ei julgenud kinnitada hukkamõistvat otsust Kristuse kohta. Ta soovis sellest kohutavast vastutusest vabaneda ja saatis Jeesuse tagasi Rooma kohtukotta. 
Pilatus oli pettunud ja tõre, kui juudid vangiga tagasi tulid. Ta tuletas neile meelde, et ta oli juba Jeesuse üle kuulanud ega olnud leidnud Temast ühtki süüd. Ta oli saatnud Jeesuse Heroodese, Galilea nelivürsti ja nende kaasmaalase juurde, ning ka tema polnud leidnud midagi surma väärivat. Sellepärast,» ütles Pilatus, «tahan ma Teda karistada ja lahti lasta.» 
Siin ilmnes Pilatuse nõrkus. Ta oli kuulutanud Jeesuse (732) süütuks ja ometi oli ta valmis Teda piitsutama, et süüdistajaid rahustada. Ta oli valmis ohverdama õigluse, kui nii võis rahvaga kokkuleppele jõuda. See andis võimaluse ta nurka suruda. Rahvas tegi panuse tema otsustusvõimetusele ja nõudis veel häälekamalt vangi elu. Kui Pilatus oleks algusest peale olnud kindel ja keeldunud hukka mõistmast inimest, kelle ta leidis olevat süütu, oleks ta murdnud saatusliku ahela, mis köitis teda kogu eluks. Oleks ta toiminud nii nagu ta teadis õige olevat, poleks juudid julgenud talle oma tahet peale suruda. Kristus oleks küll surmatud, kuid Pilatus oleks jäänud süüta. Kuid maavalitseja oli samm-sammult toiminud südametunnistuse vastu. Ta oli mõelnud endale vabandusi, miks ta ei saa olla õiglane ja erapooletu. Nüüd märkas ta oma abitust preestrite ja ülemate ees. Kõhklus ja otsustusvõimetus said talle hukatuslikuks. 
Isegi nüüd ei jäetud Pilatust omapead. Jumal saatis talle veel ühe hoiatussõnumi. Vastusena Kristuse palvele oli taevane saadik mõjutanud Pilatuse naist. Naine oli näinud Jeesust unes. Pilatuse naine ei olnud juut, kuid unenägu oli nii selge, et ta ei kahelnud Tema tegevuses ja töös. Ta teadis, et Jeesus oli Jumala Vürst. Ta nägi unenäos Jeesust kohtukojas. Ta nägi Tema kõvasti kinniseotud käsi. Ta nägi, kuidas Heroodes ja sõdurid oma koletut tööd tegid. Ta kuulis, kuidas preestrid ja ülemad hullunult Teda süüdistasid. Ta kuulis sõnu: «Meil on käsuõpetus, ja käsu järgi Ta peab surema!» Ta nägi, kuidas Pilatus Jeesust piitsutada käskis, ehkki ta oli väitnud: Ma ei leia Temast ühtki süüd!» Ta kuulis, kuidas Pilatus Jeesuse kohta hukkamõistva otsuse langetas, ja nägi, kuidas Ta mõrvaritele üle anti. Ta nägi, kuidas Kolgatale rist püstitati ning kuidas maa mähkus pimedusse. Ta kuulis mõistatuslikku hüüatust: «See on lõpetatud!» Pilatuse naisele avanes veel üks pilt. Ta nägi Kristust suure valge pilve peal. Maa vappus ja Tema mõrvarid põgenesid Tema auhiilguse palge ees. Lõpuks ärkas ta õudusehüüdega ning kirjutas kohe Pilatusele hoiatuskirja. 
Sellal, kui Pilatus kõhkles, mida teha, tungis läbi rahvahulga käskjalg ja ulatas talle kirja naiselt. Pilatus luges: «Ärgu olgu sul ühtegi tegemist selle Õigega: sest ma olen täna unes palju kannatanud Tema pärast.» 
(733) Maavalitseja kahvatas. Teda haarasid vastuolulised tunded. Kuid ajal, mil tema kõhkles, kütsid preestrid ja ülemad rahva meeli üles. Pilatus oli sunnitud tegutsema. Nüüd meenus talle tava, mis võis aidata. Paasapühal oli kombeks lasta vabaks üks vang, keda rahvas soovis. See oli paganliku päritoluga komme ning sellel polnud midagi tegemist õiglusega. Kuid juudid hindasid seda tava kõrgelt. Parasjagu pidasid Rooma võimud kinni vangi nimega Barabas, kes oli mõistetud surma. Barabas oli nimetanud end Messiaks. Ta väitis omavat õigust maailmas uus kord maksma panna ja maailm õigele teele juhtida. Saatanliku pettuse abil kinnitas ta, et kõik röövimise ja vargusega kogutu oligi tema oma. Ta oli teinud saatanliku väe abil imeväärseid asju, võitnud endale rahva hulgast palju poolehoidjaid ja õhutanud mässu Rooma valitsuse vastu. Usufanaatiku maski all oli tegelikult julma südamega paadunud kurjategija. Andes rahvale võimaluse valida sellise inimese ja süütu Kristuse vahel, lootis Pilatus äratada inimestes õiglusetunde. Ta lootis, et rahva poolehoid kuulub preestrite ja ülemate tahtest hoolimata Jeesusele. Pöördunud rahvahulga poole, lausus ta väga tõsiselt: «Kumma te tahate, et ma teile vabaks lasen, Barabase või Jeesuse, keda hüütakse Kristuseks?» 
Rahvahulga vastus oli nagu metsloomakarja möiratus: «Lase meile Barabas vabaks!» Üha valjemaks paisus kisa: «Barabas! Barabas!» Arvates, et rahvas ei olnud tema küsimusest aru saanud, küsis Pilatus uuesti: «Kas tahate, et ma teile lasen vabaks juutide Kuninga?» Kuid nad kisasid: «Hukka ära, lase meile Barabas vabaks!» «Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?» küsis Pilatus. Uuesti möirgas voogav rahvahulk nagu deemonikari. Deemonid olid inimeste kujul tõepoolest nende keskel ja nõudsid: «Löödagu Ta risti!» 
Pilatus oli hädas. Ta ei olnud mõelnud, et asi nii lõpeb. Teda ehmatas mõte anda süütu inimene kõige alatumasse ja julmemasse surma. Kui rahva kisa oli vaiksemaks jäänud, pöördus ta uuesti nende poole: «Mis Ta siis on kurja teinud?» Kuid asi oli läinud liiga kaugele, et selle ümber arutleda. Juudid ei soovinud kuulda tõendeid Kristuse süütusest. Nad nõudsid Tema hukkamõistmist. 
Ikka veel püüdis Pilatus Jeesust päästa. «Siis ta ütles neile kolmandat puhku: «Mis Ta siis on kurja teinud? Ma pole Temast leidnud ühtegi surmasüüd. (734) Sellepärast ma karistan Teda ja lasen Ta vabaks!» Kuid pelk mainiminegi, et Jeesus vabastatakse, ajas rahva raevu. «Löö Ta risti! Löö Ta risti!» karjusid nad. Üha valjemaks paisus torm, mille Pilatuse otsustusvõimetus oli valla päästnud. 
Väsimusest nõrka ja haavatud Jeesust hakati rahva nähes piitsutama. «Siis viisid sõjamehed Ta siseõue, see on kohtukotta, ja kutsusid kokku terve sõdurite salga. Ja nad riietasid Ta purpurkuuega ja punusid kibuvitsakrooni ning panid Temale pähe ja hakkasid Teda teretama: «Tere, juutide Kuningas?» Ja nad... sülitasid Tema peale, heitsid põlvili maha ja kummardasid Teda.» Seejärel haaras üks õel käsi pilliroo, mis oli Jeesusele pihku pistetud ning lõi sellega vastu kibuvitsakrooni, mis Tal laubal oli. Okkad tungisid meelekohtadesse ja veri hakkas voolama üle näo habemesse. 
Imesta, oh taevas ja hämmastu maa! Vaata rõhujat ja rõhutut. Hullunud jõuk ümbritses maailma Õnnistegijat. Pilked segunesid jõhkra mõnitusega. Kalestunud jõuk teotas Jeesuse madalat päritolu ja lihtsat elu. Naerdi seda, et Ta oli nimetanud end Jumala Pojaks. 
Kristuse teotamise eestvedajaks oli Saatan. Ta pingutas igati, et õhutada Kristuses kättemaksuvaimu või panna Ta enda kasuks imet tegema. Siis oleks lunastusplaan luhtunud. Üksainus plekk Jumala Talle inimlikus elus, üksainus kord, kus Tema inimolemus ei oleks suutnud kohutavat proovi läbi teha, oleks teinud Ta ebatäiuslikuks ohvriks ja võtnud võimaluse olla inimeste Lunastaja. Kuid Tema, kelle üks sõna oleks võinud kutsuda appi taevased hulgad ja kelle vägi oleks võinud rahvahulga minema pühkida, alistus igasuguse vastuhakuta kõige jõhkramatele solvangutele ja vägivallale. 
Kristuse vaenlased olid nõudnud Tema jumalikkust tõendavat imetegu. Siin oli tõend, mis oli suurem igast imest. Piinajate julmus alandas nad inimsusest madalamale, Saatana sarnaseks, kuid Jeesuse tasandus ja kannatlikkus tõstis Teda inimsoost kõrgemale ja tõendas, et Ta oli üks Jumalaga. Tema alandamine oli Tema ülendamise tagatis. Verepiisad, mis Jeesuse haavatud oimudelt näole ja habemesse veeresid, olid tagatiseks sellest, et Ta võitakse «rõõmuõliga» (Heb.1,9) meie Suureks Ülempreestriks. 
(735) Saatana viha oli suur, kui ta nägi, et solvangud polnud suutnud Kristuse huultelt ühtki nurinat välja pigistada. Ehkki Ta oli võtnud inimolemuse, säilitas Ta jumaliku meelekindluse ega loobunud üheski pisiasjas Isa tahtest. 
Kui Pilatus käskis Jeesust piitsutada ja pilgata, lootis ta äratada rahvahulgas kaastunnet. Ta lootis, et nad peavad karistust küllaldaseks. Tema meelest pidi see rahuldama ka õelaid preestreid. Kuid juudid mõistsid hästi, kui nõrk oli maavalitseja, kes käskis karistada süütuks tunnistatud inimest. Nad teadsid, et Pilatus püüdis vangi elu päästa ja otsustasid, et Jeesus ei pääse. «Pilatus on Teda nüüd lasknud peksta, et meile meeldida ja meid rahuldada,» mõtlesid nad, «kui me aga otsustavalt oma survet jätkame, saavutame kindlasti eesmärgi.» 
Pilatus saatis mehed Barabast tooma. Ta pani kaks vangi kõrvuti ja osutades Kristusele, lausus pühalikult: «Ennäe inimest!» «Vaata, ma toon Ta teile välja, et te aru saaksite, et ma ei leia Temast ühtegi süüd!» 
Pilatuse kohtukojas seisis Jumala Poeg, peas kibuvitsakroon ja üll pilkerüü. Vööst saadik paljastatud seljal olid näha julmade piitsalöökide pikad triibud, millest jooksis verd. Tema kurnatud näol olid verenired. Kuid iial polnud see nägu tundunud nii kaunina kui praegu. Kristuse iga näojoon kõneles headusest, mõistvusest ning õrnast kaastundest julmade vaenlaste vastu. Tema käitumises polnud märgata arglikku nõrkust, vaid kannatlikkuses peituvat väärikust ja jõudu. Vang, kes Ta kõrval seisis, oli sootuks teistsugune. Barabase näoilme väljendas kalestunud jõhkrust. Kontrast kahe mehe vahel pani mõtlema iga pealtvaataja. Mõned neist nutsid. Jeesus äratas neis kaastunnet. Isegi preestrid ja ülemad veendusid, et Jeesuse väited olid õiged. 
Rooma sõdurid, kes Kristust ümbritsesid, ei olnud kõik kõva südamega. Mõned vaatasid Talle tõsiselt otsa, et leida sealt ühtki kurjategijale omast märki. Seejärel heitsid nad halvustava pilgu Barabasele. Ei olnud vaja kuigi suurt läbinägelikkust, et mõista, kes oli Barabas. Taas vaatasid nad teist vangi. Nad märkasid Jumala Poja näol sügavat kaastunnet. Kristuse vaikiv alistumine vajutas nähtu neile sügavalt (736) meelde — kuni nad tunnistasid Ta Kristuseks või siis hülgasid Ta oma igaveseks hukatuseks. 
Kristuse kaeblemiseta kannatlikkus üllatas Pilatust. Ta ei kahelnud, et pilk sellele mehele Barabase kõrval mõjutab ka juute. Kuid ta ei mõistnud preestrite fanaatilist viha Maailma Valguse vastu, kes oli ilmsiks toonud nende pimeduse ja eksituse. Uuesti karjus ülesköetud rahvahulk: «Löö risti! Löö risti!» Lõpuks, kaotades nende mõistmatu julguse pärast igasuguse kannatuse, hüüdis Pilatus lootusetult: «Võtke teie Tema ja lööge risti, sest mina ei leia Temast süüd!» 
Julmade stseenidega harjunud rooma maavalitseja tundis kaasa kannatavale vangile, kes säilitas ikka veel kuninglikku väärikust. Kuid preestrid hüüdsid: «Meil on käsuõpetus, ja käsu järgi peab Ta surema, sest Ta on enese teinud Jumala Pojaks!» 
Pilatus võpatas. Tal ei olnud õiget arusaamist Kristusest ja Tema missioonist, kuid tal oli ebamäärane usk Jumalasse ja inimestest kõrgematesse olevustesse. Mõte, mis oli kord tema peast läbi välgatanud, võttis konkreetsema kuju. Kas võis olla, et tema ees seisis jumalik Isik? 
Uuesti läks ta kohtukotta ja küsis Jeesuselt: «Kust Sa oled?» Aga Jeesus ei vastanud. Ta oli Pilatusega juba otsekoheselt oma missioonist rääkinud. Pilatus oli valguse eemale tõrjunud. Ta oli kohtuniku kõrget ametit kuritarvitanud ja loobunud põhimõttekindlusest rahvamassi nõudmiste kasuks. Jeesusel ei olnud talle enam midagi muud pakkuda. Vaikimisest pahandatud Pilatus sõnas kõrgilt: 
«Kas Sa ei räägi minuga? Eks Sa tea, et mul on meelevald Sind vabaks lasta ja meelevald Sind risti lüüa?» 
Nüüd vastas Jeesus: «Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see sulle ei oleks antud ülalt; sellepärast on sellel, kes mind sinu kätte andis, suurem patt.» 
Kannatav Lunastaja pehmendas veel rooma maavalitseja süüd, kes nõustus Teda risti lööma. Milline järelemõtlemisaine meile! Millist valgust heidab see Tema iseloomule, kes on kogu maailma Kohtunik! 
(737) «Sellel, kes mind sinu kätte andis,» ütles Jeesus, «on suurem patt.» Nende sõnadega mõtles Kristus Kaifast, kes ülempreestrina esindas Juuda rahvast. Juudid teadsid palju rohkem. Neil oli valgus Kristusest kõnelevate prohvetikuulutuste näol. Neil olid Tema õpetused ja imeteod. Juuda kohtunikud olid saanud vastuvaidlematud tõendid Tema jumalikkusest. Ometi olid nad mõistnud Ta surma. Vastavalt saadud valgusele mõistetakse nende peale ka kohut. 
Suurim süü ja raskeim vastutus lasus neil, kes olid Juuda rahva eesotsas. Pilatus, Heroodes ja rooma sõdurid teadsid Jeesusest suhteliselt vähe. Nad püüdsid Jeesust teotades olla preestritele ja ülematele meele järgi. Kui sõdurid oleksid kõike seda teadnud, mida teadis Juuda rahvas, poleks nad Kristust nii julmalt kohelnud. 
Veelkord tegi Pilatus katse Kristust vabastada. Aga juudid kisendasid: «Kui sa selle vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber!» Selliselt teesklesid silmakirjatsejad keisri autoriteedi kaitsjaid. Juudid olid tegelikult Rooma võimu kõige kibedamad vaenlased. Kus vähegi võimalik, olid nad omarahvuslikes ja religioossetes nõudmistes väga jäigad, kuid koletu eesmärgi nimel olid nad valmis ka keisrivõimu ülistama. Kristuse hukkamise nimel tunnistasid nad ustavust võõrale võimule, keda nad tegelikult vihkasid. 
«Igaüks, kes iseenese teeb kuningaks,» jätkasid nad, «on keisri vastane!» Sellega puudutasid nad Pilatuse hella kohta. Pilatuse maine rooma valitsuse silmis polnud kuigi hea. Ta teadis, et siis kui juudid tema kohta sellise aruande esitavad, on see talle hukatuslik. Ta mõistis, et juudid ei vali vahendeid, et talle kätte maksta. Tal oli silme ees kujukas näide püsivusest, millega nad püüdsid saavutada selle inimese hukatust, keda nad piiritult vihkasid! 
Nüüd istus Pilatus kohtujärjele ja osutas uuesti Jeesusele: «Ennäe teie Kuningat!» Ja uuesti oli kuulda hullunud möiret: «Vii ära, vii ära, löö ta risti!» Pilatus kõmistas kõuehäälel: «Kas ma pean teie Kuninga risti lööma?» Ja jumalatteotavatelt huultelt kuuldusid sõnad: «Meil ei ole Kuningat, vaid on keiser!» 
Selliselt valisid juudid paganliku valitseja Jumala asemel. (738) Nad olid hüljanud Jumala kui oma Kuninga. Siitpeale ei olnud neil päästjat. Neil ei olnud kuningat; oli keiser! Sellise tunnistuseni olid preestrid ja õpetajad rahva viinud. Selle ja kõigi kohutavate tagajärgede eest olid vastutavad nemad. Rahva patt ja rahva häving tulenes vaimulike juhtide tegevusest. 
«Kui Pilatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid et kära läks veelgi suuremaks, võttis ta vett ja pesi rahva nähes käsi ning ütles: «Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!» Kartlikult ja ennast süüdistavalt vaatas ta Kristuse poole. Moondunud nägude tohutus meres oli ainult Jeesuse nägu rahulik. Sellelt näis kumavat pehmet valgust. Pilatus ütles endamisi: «Ta on Jumal.» Pöördunud rahva poole, kinnitas ta veelkord: «Ma olen puhas Tema verest. Võtke teie ja lööge Ta risti. Kuid pange tähele, preestrid ja ülemad, mina kuulutan Ta õigeks. Mõistku see, keda Ta nimetab oma Isaks, teie ja mitte minu üle kohut tänase päeva sündmuste pärast.» Siis lausus ta Jeesusele: «Andesta mulle. Ma ei saa Sind päästa.» Ja kui ta oli uuesti Jeesust piitsaga peksta lasknud, andis ta Teda risti lüüa. 
Pilatus tahtis Jeesust päästa. Kuid ta nägi, et ta ei saa üheaegselt teha seda ja säilitada oma ametit. Ja ta valis pigem süütu surmasaatmise kui et ilmaliku au kaotamise. Paljud ohverdavad Pilatuse sarnaselt kaotusest või kannatustest pääsemise nimel oma põhimõtted. Südametunnistus ja kohusetunne osutavad üht, enese huvid aga teist teed. Vool tõmbab vales suunas, ja see, kes läheb kokkuleppele kurjusega, neeldub patupimedusse. 
Pilatus andis järele rahvamassi nõudmistele. Selle asemel, et riskida oma ametiga, andis ta nõusoleku Jeesus risti lüüa. Hoolimata ettevaatusest, tuli talle varsti kätte see, mida ta kartis. Ta kõrvaldati kõrgelt kohalt ning solvatud uhkus ajendas varsti pärast Jeesuse ristilöömist lõpetama omagi elu. Nii tabab kõiki, kes lähevad kompromissile patuga, ainult häda ja hukatus. «Mehe meelest on nii mõnigi tee õige, kuid lõppeks on see surma tee!» (Apt.14.12). 
Pilatus väitis, et tema polnud süüdi Kristuse veres, Kaifas oli aga hoolimatult kinnitanud: «Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!» Neid kohutavaid sõnu kordasid preestrid ja ülemad ja lõpuks kajas tagasi rahvahulgalt: «Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!» 
Iisraeli rahvas oli oma valiku teinud. Osutades Jeesusele olid (739) nad öelnud: «Mitte Tema, vaid Barabas!» Röövel ja mõrtsukas Barabas oli Saatana esindaja. Kristus esindas Jumalat. Rahvas hülgas Kristuse ja valis Barabase. Barabase nad ka said. Oma valikuga tunnustasid nad teda, kes on valetajate ja mõrtsukate isa, Saatanat. Rahvana allusid nad edaspidi tema juhtimisele ja tegid tema tegusid. Rahvas, kes valis Kristuse asemel Barabase, pidi tundma Barabase julmust nii kaua, kui kestab maailm. 
Vaadates pekstud Jumala Tallele, karjusid juudid: «Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!» See kohutav hüüd tõusis Jumala trooni ette. Otsus, mille nad enda kohta langetasid, pandi taevas kirja. Seda palvet kuuldi. Jumala Poja veri pidi lasuma neil ja nende lastel igavese needusena. 
Kohutaval viisil täitus see Jeruusalemma hävitamisel. Kohutaval viisil on see ilmnenud Juuda rahva ajaloos kaheksateistkümne sajandi kestel. Nad on olnud otsekui viinapuu tüvest eraldatud kuivanud oks — surnud ja viljatu, põletamistväärt. Paljude sajandite jooksul on neid paisatud maalt maale. Neid on surmatud; nad on surnud ka üleastumistes ja pattudes! 
Kohutaval viisil täitub see palve Suurel Kohtupäeval. Kui Kristus tuleb tagasi — mitte käratsevast jõugust ümbritsetud vangina — siis näevad Teda inimeste silmad. Nad näevad Teda kui taevast Kuningat. Kristus tuleb oma, oma Isa ja oma pühade inglite aus. Kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat kaunist ja aulist inglit on Temaga. Siis istub Ta autroonil ja Tema ette kogutakse kõik rahvad. Ja siis näevad Teda kõigi silmad — ka need, kes Ta risti lõid. Kibuvitsakrooni asemel kannab Ta aukrooni. Vana purpurse kuningarüü asemel, mis Talle mõnitavalt ümber pandi, kannab Ta säravvalget rüüd, «nagu neid ükski vanutaja maa peal ei suuda teha nii heledaks» (Mrk.9,3). «Ja Temale on Tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi: «Kuningate Kuningas ja isandate Issand!» (Ilm.19,16). Preestrite ja ülemate silme ette kerkib taas pilt kohtukojast. Iga üksikasi tuleb neile meelde, otsekui tulikirjas kirjutatuna. Need, kes siis palusid: «Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale,» saavad vastavalt oma palvele. Siis näeb ja mõistab terve maailm, (740) kelle vastu nõrgad, surelikud olevused on võidelnud. Kohutavas meeleheites hüüavad nad mägedele ja kaljudele: «Langege meie peale ja varjake meid selle palge eest, kes aujärjel istub, ja Talle viha eest! Sest on tulnud Tema suur vihapäev, ja kes võib püsida?» (Ilm.6,16.17).