87. peatükk OMA ISA JA TEIE ISA JUURDE
Lk.24:50-53; Ap.t.1:9-12
Lk.24:50-53; Ap.t.1:9-12
(829) Oli saabunud aeg, mil Kristus pidi minema oma Isa juurde. Jumaliku võitjana valmistus Ta pöörduma tagasi taevastesse õuedesse. Enne surma oli Ta öelnud oma Isale: «Ma olen lõpetanud selle töö, mille Sa oled andnud mulle teha» (Joh.17,4). Pärast ülestõusmist jäi Jeesus veel lühikeseks ajaks maa peale, et jüngrid võiksid Teda ülestõusnuna näha. Nüüd oli tulnud aeg lahkuda. Ta oli tõestanud, et Ta on elav Õnnistegija. Jüngritel ei tarvitsenud enam mõelda Tema hauale. Nad võisid nüüdsest seostada Teda taevaga.
Oma taevasseminemise paigaks valis Jeesus koha, kus Ta oli sageli inimeste keskel elades viibinud. Seda au ei pälvinud Siioni mägi Taaveti linnas ega ka Mooria mägi, kus asus tempel. Seal oli Kristust pilgatud. Jeesus oli väsimuse ja südamevaluga läinud ikka otsima puhkust Õlimäelt. Kui püha Jumala aupilv oli lahkunud esimesest templist, oli Jumala au peatunud idapoolsel mäel, justkui soovimata jätta Jumalast valitud linna. Kristuski seisis Õlimäel, vaadates igatseva südamega Jeruusalemma poole. Õlimäe puudesalud ja kurud (830) olid näinud Kristuse palveid ja pisaraid. Selle mäe järsakud olid kajanud rahvahulga võiduhõisetest, kes kuulutas Ta kuningaks. Õlimäe nõlval Laatsaruse juures Betaanias oli Ta tundnud end koduselt. Ketsemani aias mäe jalamil oli Jeesus palvetanud ja kohutavat võitlust võidelnud. Sellelt mäelt soovis Ta minna taevasse. Sellel mäel seisab Ta siis, kui Ta tuleb tagasi. Ta seisab siis Õlimäel mitte enam Valudemehena, vaid võiduka Aukuningana ning heebrealaste halleluujatega segunevad paganate hoosiannad. Kogu tohutu lunastatute hulk rõkatab hüüdeks: «Kroonige Teda kõikide Kuningaks!»
Nii asus Jeesus üheteistkümne jüngri saatel teele Õlimäele. Paljud silmitsesid üllatunult väikest salka, kes sammus välja Jeruusalemma väravast. Seal kõndis Mees, keda ülemad alles mõned nädalad tagasi olid hukka mõistnud ja risti lüüa lasknud. Jüngrid ei teadnud, et see oli nende viimane ühine teekond. Jeesus kordas neile kogu tee jooksul möödunud aastatel antud õpetusi. Kui nad lähenesid Ketsemanile, peatusid nad meenutama kohutava võitluse öö õppetunde. Nad nägid sama viinapuud, mille abil Jeesus oli toona kujutanud koguduse sidet Isaga. Jeesus kordas öeldut. Kõik Tema ümber meenutas vastamata jäetud armastust. Isegi jüngrid, kes olid Tema südamele nii kallid, olid Ta alandusetunnil maha jätnud.
Kristuse elurännak siin maailmas oli kestnud kolmkümmend kolm aastat. Ta oli talunud põlgust, solvanguid ja teotust; Ta hüljati ja löödi risti. Kas Ta nüüd loobub kaastundest ja armastusest oma tänamatu rahva vastu? Kas ei keskene Tema kiindumus sinna, kus Teda hinnatakse ja kus patuta inglid on ootel täitma Tema korraldusi. Ei, Ta tõotas armastatud järelkäijatele: «Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma ajastu otsani» (Mat.28,20).
Jõudnud Õlimäe sellele nõlvakule, mis jäi Betaania poole, peatus Jeesus ja jüngrid kogunesid Tema ümber. Tema näolt säras valgus, kui Ta vaatas neile hellalt otsa. Ta ei noominud neid eksimuste ja vigade pärast. Sügavat hellust väljendavad sõnad olid viimased, mida nad Issanda huulilt kuulsid. Käed õnnistuseks (831) välja sirutatud, justkui märk kaitsvast hoolitsusest, kerkis Ta aeglaselt nende keskelt üles. Teda tõmbas jõud, mis oli tugevam kui ükski maine külgetõmbejõud. Jüngrid jälgisid ainiti oma ülespoole tõusvat Issandat. Lõpuks varjas särav pilv Ta nende silme eest. Läbi inglite laulu kandusid all seisjate kõrvu sõnad: «Vaata, ma olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!»
Sellal, kui jüngrid ikka veel ülespoole vaatasid, kõnetas neid meeldiv hääl. Pöördunud ümber, nägid nad kaht inglit inimeste kujul, kes ütlesid: «Galilea mehed, miks te seisate ja vaatate üles taeva poole? See Jeesus, kes teilt üles võeti (832) taevasse, tuleb samal kombel, kui te nägite Teda taevasse minevat.»
Need inglid kuulusid salka, kes oli moodustanud särava pilve, et saata Jeesust Tema taevasesse koju. Just need kaks olid tulnud Kristuse haua juurde Tema ülestõusmisel ning olid olnud koos Temaga kogu Tema maapealse elu. Kogu taevas oli igatsusega oodanud hetke, mil Ta viimaks lahkub siit patuneedusest rikutud maalt. Nüüd oli tulnud aeg, mil taevased olevused said vastu võtta oma Kuninga. Kindlasti oleksid ka need kaks inglit soovinud olla teiste hulgas Jeesust tervitamas, kuid kaastundest ja armastusest siia maailma mahajääjate vastu jäid nemadki siia. «Eks nad kõik ole teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad» (Heb.1,14).
Kristus oli tõusnud taevasse inimese kujul. Jüngrid olid näinud, kuidas pilv Ta peitis. Seesama Jeesus, kellega koos nad olid kõndinud, vestelnud ja palvetanud, kes oli nendega leiba murdnud, nendega paadis lainetel kiikunud ja mõned viivud tagasi koos nendega järsku rada pidi Õlimäele tõusnud, oli nüüd läinud Isa juurde troonile. Ja inglid olid kinnitanud neile, et seesama Jeesus, keda nad olid näinud üles taevasse minevat, tuleb tagasi samal kombel nagu Ta oli üles läinud. Ta tuleb «pilvedega ja kõik silmad saavad Teda näha»; «sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga ja Kristuses surnud tõusevad üles.» «Kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma aujärjele» (Ilm.1,7; 1.Tes.4,16; Mat.25,31). Siis täitub Issanda tõotus jüngritele: «Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen» (Joh.14,3). Jüngritel oli tõesti põhjust rõõmustada Issanda tagasituleku lootuses!
Kui jüngrid Jeruusalemma tagasi läksid, vaatas rahvas neid imestusega. Pärast Kristuse hukkamõistmist ja ristilöömist oleksid jüngrid pidanud olema rõhutud ja häbistatud. Vaenlased lootsid näha nende näol kurbust ja lüüasaamismeeleolu. Kuid nüüd nad lausa särasid õnnest. Nad ei leinanud petetud lootusi, vaid kiitsid ja tänasid Jumalat. Rõõmuga jutustasid nad imeväärset lugu Kristuse ülestõusmisest ja taevaminemisest ning paljud võtsid selle omaks.
(833) Jüngrid ei olnud enam ebakindlad tuleviku suhtes. Nad teadsid, et Jeesus oli taevas ja et Tema poolehoid on alati nendega. Nad teadsid, et neil oli Sõber Jumala trooni juures, ning nad põlesid innust esitada oma palved Isale Jeesuse nimel. Sügavas aukartuses kummardusid nad palvesse, korrates Jeesuse kinnitust: «Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes Isalt palute, seda Ta annab teile minu nimel! Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, siis te saate, et teie rõõm võiks olla täielik» (Joh.16,23.24). Nad tõstsid oma usukäed üha kõrgemale täis kindlust: «Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub» (Rom.8,34). Nelipühipäeval sai nende rõõm täielikuks Trööstija tulekust nii nagu Kristus oli tõotanud.
Kogu taevas ootas, et tervitada Õnnistegijat taevastes õuedes. Taevasse tõustes näitas Kristus teed Tema ülestõusmisel vabastatud vangidele. Neile järgnesid inglihulgad, kes laulsid kiitust ja ülistust.
Kui taevane eskort ligines Jumala linnale, hüüdsid Kristust saatvad inglid:
«Te väravad, tõstke oma pead üles ja te igavesed uksed, saage kõrgeks,
et saaks sisse tulla Aukuningas!»
Vahipostil olijad vastasid rõõmsalt: «Kes on see Aukuningas?»
Nad ei küsinud seda sellepärast, et nad ei teadnud, kes Ta on, vaid selleks, et kuulda vastuseks ülistuslaulu:
«See on Jehoova, tugev ja vägev Jehoova, vägev sõjas!
Te väravad, tõstke oma pead üles, ja te igavesed uksed, saage kõrgeks,
et saaks sisse tulla Aukuningas!»
Jälle kõlas küsimus: «Kes on see Aukuningas?» Sest inglid ei väsi iialgi kuulmast ülistust Tema nimele. Saatvad inglid vastasid: «Jehoova Sebaot, see on Aukuningas!» Ps.24,7-10.
Siis paisati Jumala linna väravad pärani valla ning inglite hulgad astusid muusikahelide saatel linna. (834) Trooni ümber on tõotuse vikerkaar; seal seisavad keerubid ja seeravid. Inglihulkade juhid, Jumala lapsed, kõikide langemata maailmade esindajad on kogunenud troonisaali. Taevane nõukogu, kelle ees Lutsifer Jumalat ja Tema Poega süüdistas, on tulnud tervitama Lunastajat. Nad soovivad pühitseda Tema võitu ja austada oma Kuningat.
Kuid Kristus teeb tagasihoidva käeviipe — mitte veel! Ta ei võta veel vastu aukrooni ja kuninglikku rüüd. Enne astub Ta Isa ette. Ta näitab oma haavatud pead, oma läbipistetud külge, naeltest rebitud jalgu. Ta tõstab oma käed, kus on haavaarmid. Need on Tema võidumärgid. Ta esitab Jumalale ka «uudseviljavihu» — Temaga koos ülesäratatud inimesed, kes esindavad Jeesuse teisel tulemisel haudadest välja tulevaid suuri hulki. Ta astub Isa ette, kes tunneb rõõmu iga meeltparandava patuse üle. Ta rõõmustab nende üle lauldes. Enne, kui maailmale alus pandi, olid Isa ja Poeg leppinud kokku inimese lunastamises juhul, kui Saatan inimese võidab. Isa ja Poeg olid ühendanud käed pühalikus tõotuses, et Kristus saab käemeheks inimkonna eest. Selle leppe on Kristus nüüd täitnud. Kui Ta ristil hüüdis: «See on lõpetatud!» ütles Ta seda Isale. Nüüd lausub Kristus: «Isa, see on lõpetatud. Ma olen teinud Sinu tahtmist, mu Jumal. Ma olen lunastustöö teostanud. Kui Sinu õiglus on rahuldatud, siis ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, keda Sa mulle oled andnud» (Joh.19,30; 17,24).
Jumal vastab, et õiglus on rahuldatud. Saatan on võidetud. Kristuse töötavad ja võitlevad sõbrad siin maa peal on «vastu võetud Armastatus» (Ef.1,6 KJV). Taevaste inglite ja langemata maailmade esindajate ees on nad õigeks kuulutatud. Seal, kus on Kristus, peab olema ka Tema kogudus. «Heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud» (Ps.85,11). Isa põimib käed Poja ümber ja lausub: «Kõik Jumala inglid kummardagu Teda!» (Heb.1,6).
Kirjeldamatu rõõmuga tunnustavad valitsejad, vürstid ja võimud Eluvürsti ülemvalitsust. Inglihulgad kummarduvad Tema ette silmili maha ja taevasaalides kaigub rõõmuhüüd: «Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja rammu ja au ja austust ja kiitust!» (Ilm.5,12).
(835) Võidulaulud segunevad inglite kannelde helidega ning kogu taevas on tulvil rõõmu ja tänu. Armastus on võitnud. Kadunu on leitud. Kogu taevas heliseb ülistusest: «Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajastuteni» (Ilm.5,13).
Sellest taevasest rõõmupeost kandub meieni siin maa peal Kristuse imepäraste sõnade kaja: «Mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde!» (Joh.20,17). Taevane ja maapealne perekond on üks. Meie pärast läks meie Issand üles ja tegutseb meie heaks. «Sellepärast võib Ta ka täielikult päästa need, kes tulevad Tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest» (Heb.7,25).
LÕPP
KOHTUMISENI JUMALA JUURES!
Oma taevasseminemise paigaks valis Jeesus koha, kus Ta oli sageli inimeste keskel elades viibinud. Seda au ei pälvinud Siioni mägi Taaveti linnas ega ka Mooria mägi, kus asus tempel. Seal oli Kristust pilgatud. Jeesus oli väsimuse ja südamevaluga läinud ikka otsima puhkust Õlimäelt. Kui püha Jumala aupilv oli lahkunud esimesest templist, oli Jumala au peatunud idapoolsel mäel, justkui soovimata jätta Jumalast valitud linna. Kristuski seisis Õlimäel, vaadates igatseva südamega Jeruusalemma poole. Õlimäe puudesalud ja kurud (830) olid näinud Kristuse palveid ja pisaraid. Selle mäe järsakud olid kajanud rahvahulga võiduhõisetest, kes kuulutas Ta kuningaks. Õlimäe nõlval Laatsaruse juures Betaanias oli Ta tundnud end koduselt. Ketsemani aias mäe jalamil oli Jeesus palvetanud ja kohutavat võitlust võidelnud. Sellelt mäelt soovis Ta minna taevasse. Sellel mäel seisab Ta siis, kui Ta tuleb tagasi. Ta seisab siis Õlimäel mitte enam Valudemehena, vaid võiduka Aukuningana ning heebrealaste halleluujatega segunevad paganate hoosiannad. Kogu tohutu lunastatute hulk rõkatab hüüdeks: «Kroonige Teda kõikide Kuningaks!»
Nii asus Jeesus üheteistkümne jüngri saatel teele Õlimäele. Paljud silmitsesid üllatunult väikest salka, kes sammus välja Jeruusalemma väravast. Seal kõndis Mees, keda ülemad alles mõned nädalad tagasi olid hukka mõistnud ja risti lüüa lasknud. Jüngrid ei teadnud, et see oli nende viimane ühine teekond. Jeesus kordas neile kogu tee jooksul möödunud aastatel antud õpetusi. Kui nad lähenesid Ketsemanile, peatusid nad meenutama kohutava võitluse öö õppetunde. Nad nägid sama viinapuud, mille abil Jeesus oli toona kujutanud koguduse sidet Isaga. Jeesus kordas öeldut. Kõik Tema ümber meenutas vastamata jäetud armastust. Isegi jüngrid, kes olid Tema südamele nii kallid, olid Ta alandusetunnil maha jätnud.
Kristuse elurännak siin maailmas oli kestnud kolmkümmend kolm aastat. Ta oli talunud põlgust, solvanguid ja teotust; Ta hüljati ja löödi risti. Kas Ta nüüd loobub kaastundest ja armastusest oma tänamatu rahva vastu? Kas ei keskene Tema kiindumus sinna, kus Teda hinnatakse ja kus patuta inglid on ootel täitma Tema korraldusi. Ei, Ta tõotas armastatud järelkäijatele: «Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma ajastu otsani» (Mat.28,20).
Jõudnud Õlimäe sellele nõlvakule, mis jäi Betaania poole, peatus Jeesus ja jüngrid kogunesid Tema ümber. Tema näolt säras valgus, kui Ta vaatas neile hellalt otsa. Ta ei noominud neid eksimuste ja vigade pärast. Sügavat hellust väljendavad sõnad olid viimased, mida nad Issanda huulilt kuulsid. Käed õnnistuseks (831) välja sirutatud, justkui märk kaitsvast hoolitsusest, kerkis Ta aeglaselt nende keskelt üles. Teda tõmbas jõud, mis oli tugevam kui ükski maine külgetõmbejõud. Jüngrid jälgisid ainiti oma ülespoole tõusvat Issandat. Lõpuks varjas särav pilv Ta nende silme eest. Läbi inglite laulu kandusid all seisjate kõrvu sõnad: «Vaata, ma olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!»
Sellal, kui jüngrid ikka veel ülespoole vaatasid, kõnetas neid meeldiv hääl. Pöördunud ümber, nägid nad kaht inglit inimeste kujul, kes ütlesid: «Galilea mehed, miks te seisate ja vaatate üles taeva poole? See Jeesus, kes teilt üles võeti (832) taevasse, tuleb samal kombel, kui te nägite Teda taevasse minevat.»
Need inglid kuulusid salka, kes oli moodustanud särava pilve, et saata Jeesust Tema taevasesse koju. Just need kaks olid tulnud Kristuse haua juurde Tema ülestõusmisel ning olid olnud koos Temaga kogu Tema maapealse elu. Kogu taevas oli igatsusega oodanud hetke, mil Ta viimaks lahkub siit patuneedusest rikutud maalt. Nüüd oli tulnud aeg, mil taevased olevused said vastu võtta oma Kuninga. Kindlasti oleksid ka need kaks inglit soovinud olla teiste hulgas Jeesust tervitamas, kuid kaastundest ja armastusest siia maailma mahajääjate vastu jäid nemadki siia. «Eks nad kõik ole teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad» (Heb.1,14).
Kristus oli tõusnud taevasse inimese kujul. Jüngrid olid näinud, kuidas pilv Ta peitis. Seesama Jeesus, kellega koos nad olid kõndinud, vestelnud ja palvetanud, kes oli nendega leiba murdnud, nendega paadis lainetel kiikunud ja mõned viivud tagasi koos nendega järsku rada pidi Õlimäele tõusnud, oli nüüd läinud Isa juurde troonile. Ja inglid olid kinnitanud neile, et seesama Jeesus, keda nad olid näinud üles taevasse minevat, tuleb tagasi samal kombel nagu Ta oli üles läinud. Ta tuleb «pilvedega ja kõik silmad saavad Teda näha»; «sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga ja Kristuses surnud tõusevad üles.» «Kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma aujärjele» (Ilm.1,7; 1.Tes.4,16; Mat.25,31). Siis täitub Issanda tõotus jüngritele: «Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen» (Joh.14,3). Jüngritel oli tõesti põhjust rõõmustada Issanda tagasituleku lootuses!
Kui jüngrid Jeruusalemma tagasi läksid, vaatas rahvas neid imestusega. Pärast Kristuse hukkamõistmist ja ristilöömist oleksid jüngrid pidanud olema rõhutud ja häbistatud. Vaenlased lootsid näha nende näol kurbust ja lüüasaamismeeleolu. Kuid nüüd nad lausa särasid õnnest. Nad ei leinanud petetud lootusi, vaid kiitsid ja tänasid Jumalat. Rõõmuga jutustasid nad imeväärset lugu Kristuse ülestõusmisest ja taevaminemisest ning paljud võtsid selle omaks.
(833) Jüngrid ei olnud enam ebakindlad tuleviku suhtes. Nad teadsid, et Jeesus oli taevas ja et Tema poolehoid on alati nendega. Nad teadsid, et neil oli Sõber Jumala trooni juures, ning nad põlesid innust esitada oma palved Isale Jeesuse nimel. Sügavas aukartuses kummardusid nad palvesse, korrates Jeesuse kinnitust: «Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes Isalt palute, seda Ta annab teile minu nimel! Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, siis te saate, et teie rõõm võiks olla täielik» (Joh.16,23.24). Nad tõstsid oma usukäed üha kõrgemale täis kindlust: «Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub» (Rom.8,34). Nelipühipäeval sai nende rõõm täielikuks Trööstija tulekust nii nagu Kristus oli tõotanud.
Kogu taevas ootas, et tervitada Õnnistegijat taevastes õuedes. Taevasse tõustes näitas Kristus teed Tema ülestõusmisel vabastatud vangidele. Neile järgnesid inglihulgad, kes laulsid kiitust ja ülistust.
Kui taevane eskort ligines Jumala linnale, hüüdsid Kristust saatvad inglid:
«Te väravad, tõstke oma pead üles ja te igavesed uksed, saage kõrgeks,
et saaks sisse tulla Aukuningas!»
Vahipostil olijad vastasid rõõmsalt: «Kes on see Aukuningas?»
Nad ei küsinud seda sellepärast, et nad ei teadnud, kes Ta on, vaid selleks, et kuulda vastuseks ülistuslaulu:
«See on Jehoova, tugev ja vägev Jehoova, vägev sõjas!
Te väravad, tõstke oma pead üles, ja te igavesed uksed, saage kõrgeks,
et saaks sisse tulla Aukuningas!»
Jälle kõlas küsimus: «Kes on see Aukuningas?» Sest inglid ei väsi iialgi kuulmast ülistust Tema nimele. Saatvad inglid vastasid: «Jehoova Sebaot, see on Aukuningas!» Ps.24,7-10.
Siis paisati Jumala linna väravad pärani valla ning inglite hulgad astusid muusikahelide saatel linna. (834) Trooni ümber on tõotuse vikerkaar; seal seisavad keerubid ja seeravid. Inglihulkade juhid, Jumala lapsed, kõikide langemata maailmade esindajad on kogunenud troonisaali. Taevane nõukogu, kelle ees Lutsifer Jumalat ja Tema Poega süüdistas, on tulnud tervitama Lunastajat. Nad soovivad pühitseda Tema võitu ja austada oma Kuningat.
Kuid Kristus teeb tagasihoidva käeviipe — mitte veel! Ta ei võta veel vastu aukrooni ja kuninglikku rüüd. Enne astub Ta Isa ette. Ta näitab oma haavatud pead, oma läbipistetud külge, naeltest rebitud jalgu. Ta tõstab oma käed, kus on haavaarmid. Need on Tema võidumärgid. Ta esitab Jumalale ka «uudseviljavihu» — Temaga koos ülesäratatud inimesed, kes esindavad Jeesuse teisel tulemisel haudadest välja tulevaid suuri hulki. Ta astub Isa ette, kes tunneb rõõmu iga meeltparandava patuse üle. Ta rõõmustab nende üle lauldes. Enne, kui maailmale alus pandi, olid Isa ja Poeg leppinud kokku inimese lunastamises juhul, kui Saatan inimese võidab. Isa ja Poeg olid ühendanud käed pühalikus tõotuses, et Kristus saab käemeheks inimkonna eest. Selle leppe on Kristus nüüd täitnud. Kui Ta ristil hüüdis: «See on lõpetatud!» ütles Ta seda Isale. Nüüd lausub Kristus: «Isa, see on lõpetatud. Ma olen teinud Sinu tahtmist, mu Jumal. Ma olen lunastustöö teostanud. Kui Sinu õiglus on rahuldatud, siis ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, keda Sa mulle oled andnud» (Joh.19,30; 17,24).
Jumal vastab, et õiglus on rahuldatud. Saatan on võidetud. Kristuse töötavad ja võitlevad sõbrad siin maa peal on «vastu võetud Armastatus» (Ef.1,6 KJV). Taevaste inglite ja langemata maailmade esindajate ees on nad õigeks kuulutatud. Seal, kus on Kristus, peab olema ka Tema kogudus. «Heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud» (Ps.85,11). Isa põimib käed Poja ümber ja lausub: «Kõik Jumala inglid kummardagu Teda!» (Heb.1,6).
Kirjeldamatu rõõmuga tunnustavad valitsejad, vürstid ja võimud Eluvürsti ülemvalitsust. Inglihulgad kummarduvad Tema ette silmili maha ja taevasaalides kaigub rõõmuhüüd: «Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja rammu ja au ja austust ja kiitust!» (Ilm.5,12).
(835) Võidulaulud segunevad inglite kannelde helidega ning kogu taevas on tulvil rõõmu ja tänu. Armastus on võitnud. Kadunu on leitud. Kogu taevas heliseb ülistusest: «Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajastuteni» (Ilm.5,13).
Sellest taevasest rõõmupeost kandub meieni siin maa peal Kristuse imepäraste sõnade kaja: «Mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde!» (Joh.20,17). Taevane ja maapealne perekond on üks. Meie pärast läks meie Issand üles ja tegutseb meie heaks. «Sellepärast võib Ta ka täielikult päästa need, kes tulevad Tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest» (Heb.7,25).
LÕPP
KOHTUMISENI JUMALA JUURES!
