JUMALA TUNDMINE
(85) Teid, mille kaudu Jumal ennast ilmutab, meid enesega ühendada püüdes, on palju. Avatud südant mõjutab Jumala armastus ja aulisus, mida Tema looming kätkeb. Kõrv võib kuulda ja mõista Jumalat looduse kaudu. Rohelised nurmed, majesteetlikud puud, avanevad pungad ja lilleõied, ruttavad pilved, vihmasadu ja vulisev oja, taevalaotuse sära — kõik see äratab meie südames soovi tutvuda Temaga, kes on kõige Looja.
Loodus kõneleb meie meeltele lakkamatult. Ka Päästja seostas kõik oma väärtuslikumad õpetused loodusega. Puud, linnud, orud, künkad, järved, kaunis taevas, samuti igapäevase elu vahejuhtumid ja ümbrus — kõik ühendati tõe sõnaga, et Tema õpetused tuleksid sageli meelde, isegi keset elu askeldusi ja pingelist tööd.
Jumal soovib, et Tema lapsed hindaksid tööd ja leiaksid rõõmu lihtsast, tagasihoidlikust ilust, millega Ta meie maapealset kodu on kaunistanud. Jumal armastab ilu, aga iseloomu ilu armastab Ta veelgi enam, kui välist kaunidust. Ta soovib, et me viljeleksime puhtust ja lihtsust, olles tagasihoidlikult kaunid nagu lilled aasadel.
Kui me vaid tahaksime kuulata, siis õpetaks Jumala loodus meile sõnakuulelikkuse ja ustavuse väärtuslikke õppetunde. Alates tähtedest, mis sajandist sajandisse jätkavad maailmaruumis neile kindlaks määratud teed, kuni väiksemate aatomiteni allub kogu loodus Jumala tahtele. Jumal hoolitseb kõige eest, ja hoides loendamatuid taevakehi üleval mõõtmatuses, hoolitseb Ta samal ajal ka väikese varblase eest, kes kartuseta oma tagasihoidlikku viisi laulab. Kui inimesed lähevad välja oma päevatööle, kui nad anduvad palvele, kui nad heidavad õhtul magama ja hommikul üles tõusevad, kui rikas oma palees pidutseb või kui vaene oma lapsed kasina laua ümber kogub, on Jumal nendega. Ei lange ükski pisar, mida Jumal tähele ei paneks. Ka ükski naeratus ei jää Talle märkamata.
(86) Kui me seda täielikult usuksime, kaoksid kõik asjatud muretsemised. Meie elu poleks siis täis pettumusi nagu nüüd; iga asi, olgu suur või väike, oleks siis Jumala käes, keda ei aja ummikusse murede hulk ega suru alla nende raskus. Siis võiksime rõõmu tunda hingerahust, mis on paljudele tänaseni tundmata. Kui su meeled tunnevad rõõmu selle maailma kütkestavast ilust, siis mõtle uuele maale, kus ei tunta kunagi patu ja surma hävitavat mõju, kus loodus ei kanna enam needuse varje. Kujuta ette päästetute kodu ja tea, et see on palju imelisem, kui su elavaimgi kujutlusvõime kirjeldada suudab. Jumala loomingu mitmekesisuses näeme vaid Tema auhiilguse kõige nõrgemat kuma. Kirjutatud on: «Mida silm ei ole näinud ega kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad» (1.Kor.2,9).
(87) Poeedil ja loodusteadlasel on loodusest palju rääkida. Kristlane annab aga sellele siiski kõrgeima hinnangu, sest nähes Isa armastust lilledes, põõsastes ja puudes ning tundes selles ära Jumala kätetöö, rõõmustab ta maailma ilust. Kes aga seda Jumala armastuse väljenduseks ei pea, pole ka võimeline mägede ja orgude, jõgede ja järvede väljendusrikkust väärikalt hindama. Jumal kõneleb inimsüdameile nii oma targa loomingu kui ka oma Vaimu mõju kaudu. Iga päev võib kõiges ümbritsevas leida väärtuslikke õpetusi, kui vaid süda on sellele avatud. Jumala ettenägelikku tööd jälgides ütleb Laulja: «Jehoova heldus täidab maa.» «Kes on tark, see pidagu seda meeles ja Jehoova heldust pandagu tähele» (Ps.33,5; 107,43).
Jumal kõneleb meile ka Sõna kaudu. Selles ilmutab Ta veelgi selgemini oma iseloomu, oma suhtumist inimestesse, oma suurt lunastusplaani. Siin avaneb meie ees usuisade, prohvetite ja teiste vana-aja pühade meeste elu, kes olid samasugused nõrgad inimesed kui meiegi (Jak.5,17). Me näeme, kuidas nad võitlesid argusega nagu meiegi, langesid kiusatuse mõjul nagu meiegi, kuid ei muutunud araks ja võitsid Jumala armu läbi. See annab meilegi julgust võitluses õiguse pärast. Kui me loeme nende väärtuslikest kogemustest — valgusest, armastusest, õnnistustest, tööst, mida nad tegid neile antud armu läbi, siis süütab sama Vaim, mis neid elustas, ka meie südames püha tule ja soovi iseloomult neile sarnaneda, kõndides Jumalaga nagu nemadki.
(88) Jeesus ütles Vana Testamendi kirjade kohta sõnad, mis on veelgi enam rakendatavad Uue Testamendi puhul: «Need on, mis minust tunnistavad» (Joh.5,39), see tähendab Lunastajast — Temast, kellesse on koondunud meie igavese elu lootus. Jah, kogu Piibel jutustab Kristusest. Alates loomise esimesest aruandest — kuna «ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud» (Joh.1,3) — kuni viimase tõotuseni: «Vaata, ma tulen pea» (Ilm.22,12), kuuleme Tema häält. Kui sa tahad Päästjaga tutvuda, siis uuri Pühakirja. Täida kogu oma süda Jumala Sõnaga. See on elav vesi, mis kustutab su kõrvetava janu, see on eluleib taevast. Jeesus kuulutas: «Kui te ei söö inimese Poja liha ega joo Tema verd, siis ei ole elu teis enestes.» Ta rääkis endast, öeldes: «Sõnad, mida ma teile olen rääkinud, on vaim ja on elu» (Joh.6,53.63). Meie ihu alusmaterjaliks on see, mida me sööme ja joome. Sama kehtib ka vaimuliku inimese puhul: see, mille üle me mõtleme, annab tooni ja jõudu vaimsele olemusele.
Inglid igatsevad uurida lunastusteemat; läbi igavikuaegade on selles ka lunastatute teadus ja laul. Kas see ei vääriks juba nüüd hoolikat järelemõtlemist ja uurimist? Jeesuse lõpmatu armastus ja halastus ning meie eest toodud ohver kutsuvad selle üle kõige tõsisemalt ja pühalikumalt järele mõtlema. Me peaksime viibima oma mõtetega kalli Lunastaja ja Eestkostja iseloomu juures ning mõtisklema Tema tööst, kes tuli päästma oma rahvast nende pattudest. Kui me selliselt taevaseid teemasid uurime, kasvavad usk ja armastus ning palved muutuvad tugevamaks, Jumalale ikka enam vastuvõetavamaks, sest need on järjest rohkem ühendatud usu ja armastusega. Meie palved on siis arukad, aga ka tulised. Meis on siis rohkem püsivat usaldust Jeesusesse ja igapäevast elavat tõdemust Tema jõus. Oleme siis kogemuslikult veendunud Tema võimes päästa kõiki, kes tulevad Jumala juurde Tema kaudu.
(89) Kui me mõtiskleme Päästja täiuslikkuse üle, siis soovime olla täielikult ümber kujundatud ja uuendatud Tema puhtuse järgi. Hinges on siis nälg ja janu saada Tema sarnaseks, keda imetleme. Mida rohkem mõtiskleme Kristuse üle, seda enam me Temast ka räägime.
Piibel pole kirjutatud ainult teadlaste jaoks, vastupidi, see on määratud kõigile. Suured tõed, mis on lunastuseks hädavajalikud, tehakse seal mõistetavaks kõigile. Eksivad ainult need, kes järgivad selgelt ilmutatud Jumala tahte asemel oma arvamusi.
Selle asemel, et pidada autoriteetseks inimeste arvamusi Pühakirja kohta, peaksime seda ise hoolega uurima. Lastes teistel enda eest mõtelda, meie jõud nõrgeneb ja võimed manduvad. Õilis mõistusejõud, kui seda ei arendata, võib niivõrd känguda, et kaob võime Pühakirja sügavatest tõdedest aru saada. Uurides piibliteemade omavahelisi seoseid, võrreldes kirja kirjaga ja vaimulikke asju vaimulikega, meie mõistus avardub.
(90) Mõistuse tugevdamiseks pole midagi sobivamat kui Pühakirja uurimine. Ükski teine raamat pole mõtete ülendamiseks ja võimete elustamiseks nii tõhus, kui avaraid ja õilistavaid tõdesid sisaldav Piibel. Kui Jumala Sõna uuritaks nii nagu peab, oleks inimestel mõistuseavarust, iseloomu-õilsust ja eesmärgikindlust, mida meie ajal harva esineb.
Vähe on kasu, kui Pühakirja loetakse kiirustades. Mõni võib lugeda terve Piibli läbi, nägemata selle ilu ning mõistmata selle sügavusi ja varjatud mõtteid. Selle asemel, et läbi lugeda palju peatükke ilma kindla eesmärgita, ilma õpetust saamata, on kasulikum uurida ainult mõnda lõiku niikaua, kuni selgub selle tähendus ja seos lunastusplaaniga. Olgu su Piibel alati kaasas! Kui avaneb võimalus, siis loe seda; jäta tekste meelde, ja isegi tänavail kõndides võid lugeda ühe lõigu, selle üle järele mõelda ning meelde jätta. Me ei saa targaks ilma tõsise ja palverikka uurimiseta. Mõni osa Pühakirjast on tõepoolest nii lihtne, et seda on võimatu valesti mõista; paljude salmide sügavat tähendust aga esimesel pilgul ei nähta. Kirja peab kirjaga võrdlema, seda hoolsalt uurides ja selle üle palvemeelsuses mõtiskledes. Nii nagu kaevur avastab maa sees varjul olevaid väärismetalli lademeid, leiab ka püsiv otsija Jumala Sõnasse peidetud aarde, leiab igavese väärtusega tõed, mis hooletu otsija ees varjule jäävad. Inspireeritud sõnad, mille üle on südames mõtiskletud, muutuvad veeojadeks, mis voolavad eluallikast.
(91) Mitte kunagi ei peaks Piiblit uurima ilma palveta. Enne, kui selle avame, peaksime paluma Püha Vaimu valgustust — ja see antakse meile. Kui Naatanael tuli Jeesuse juurde, hüüatas Jeesus: «Ennäe, tõeline iisraellane, kelles ei ole kavalust!» Naatanael ütles Talle: «Kust Sa mind tunned?» Jeesus vastas: «Enne, kui Filippus sind kutsus, nägin ma sind, kui sa olid viigipuu all» (Joh.1,47.48). Jeesus näeb ka meid salajastes palvepaikades, otsimas Temalt valgust tõe mõistmiseks. Inglid valgusemaalt on nendega, kes südamealanduses jumalikku juhtimist otsivad. Püha Vaim ülistab ja austab Päästjat. Tema ülesanne on esitada Kristust, Tema õiguse puhtust ja suurt lunastust, mille saame Tema kaudu. Jeesus ütleb: «Minu omast Ta võtab ja kuulutab teile» (Joh.16,14). Tõe Vaim on ainus jumaliku tõe õpetaja. Oo, kui kõrgelt hindab Jumal inimsugu, andes surma oma Poja ja määrates oma Vaimu nende õpetajaks ja alaliseks juhiks!
EESÕIGUS PALVELE
(93) Jumal kõneleb meiega looduse ja ilmutuse kaudu, oma ettenägevuse ja Püha Vaimu läbi, kuid sellest pole küllalt — ka meil tuleb oma süda Tema ees välja valada. Vaimuliku elu ja jõu evimine eeldab tegelikku lävimist oma taevase Isaga. Meie meeled võivad olla Temasse kiindunud; me võime Tema töö, Tema halastuse ja Tema õnnistuste üle mõtiskleda, kuid see ei tähendaks veel ühendust Temaga selle sõna parimas mõttes. Tõeline ühendus Jumalaga on võimalik vaid siis, kui meil on midagi Temale oma tegelikust elust rääkida. Palve on südame avamine Jumalale kui sõbrale. Mitte selleks, et endast Temale märku anda, vaid et see võimaldaks meil Teda vastu võtta. Palve ei too Jumalat meie juurde alla, vaid viib meid Tema juurde üles.
Kui Jeesus maa peal elas, õpetas Ta oma jüngreid, kuidas palvetada. Ta õpetas neid oma igapäevaseid vajadusi Jumalale esitama ja kõiki muresid Tema peale heitma. Tõotus, et nende palved kuulda võetakse, on tõotus meiegi jaoks.
Kui Jeesus elas inimeste keskel, palvetas Ta sageli. Ta sidus end lahutamatult meie vajaduste ja nõrkustega, saades härdaks palujaks, otsides Isalt värskeid jõuvarusid, et tugevana edasi minna vastu oma kohustustele ja katsumustele. Ta on meie eeskuju, vend meie nõrkustes, «kõiges kiusatud nagu meiegi», kuid ilma patuta. Tema püha olemus põrkus kurjusest tagasi. Ja kannatades selles patuses maailmas võitlusi ja hingepiina, leidis Ta lohutust ja rõõmu oma Isaga suhtlemises. Olles inimene, sai palve talle vajaduseks ja eesõiguseks. Kui juba inimeste Päästja, Jumala Poeg vajas palvet, kui palju enam peaksid nõrgad, patused, surelikud inimesed tundma vajadust tulise, püsiva palve järele.
(94) Taevane Isa ootab, et anda meile osa oma õnnistustest. Meie eesõigus on juua külluslikult piiritlematu armastuse allikast. Kui imelik, et me nii vähe palvetame! Jumal on valmis ja tahtlik kuulma ka oma kõige silmapaistmatuma lapse siirast palvet ja siiski kõhkleme tihti oma soove Talle avaldamast. Mida võivad küll taeva inglid mõelda vaestest, abitutest, kiusatuse mõju all olevatest inimestest, kelle järele määratu Jumala armastus igatseb, olles valmis neile rohkem andma, kui nad oskavad paluda või mõelda — ja siiski paluvad nad nii vähe ja neil on nii pisut usku. Inglid armastavad kummarduda Jumala ees; neile meeldib olla Tema läheduses. Nad peavad Jumalaga lävimist oma suurimaks rõõmuks; selle maa lapsed aga, kes vajavad palju abi, mida ainult Jumal anda võib, paistavad olevat rahul ilma Tema Vaimu valguseta, ilma Tema läheduseta.
Neid, kes jätavad palve hooletusse, katab kurjuse pimedus. Vaenlase sosistused meelitavad neid patusse; ja kõik see tuleneb sellest, et nad ei kasuta eesõigusi, mida Jumal neile palve kaudu on andnud. Miks küll peaksid Jumala pojad ja tütred tõrkuma palvetamast? Palve on võti usu käes taevase varakambri avamiseks, kus on varjul Kõigevägevama piiritud varandused. Kui me ei palu lakkamatult ega valva hoolsalt, varitseb oht hoolimatuks muutuda ja teelt kõrvale kalduda. Vaenlane püüab pidevalt tõkestada teed armuaujärje juurde, et me tõsistest usupalvetest loobumisega minetaksime armu ja jõu kiusatustele vastu seismiseks.
(95) On olemas kindlad tingimused, mille täitmisel võime loota, et Jumal kuuleb palveid ja vastab. Esimene neist eeldab, et tunneksime oma vajadust Tema abi järele. Jumal on tõotanud: «Ma valan janusele vett ja kuivale voogusid» (Jes.44,3). Need, kes tunnevad nälga ja janu õiguse järele, kes igatsevad Jumalat, võivad kindlad olla, et nad rahuldatakse. Süda peab olema avatud Vaimu mõjule, muidu ei saa me Jumala õnnistusi. Ainuüksi juba meie suur vajadus ise on põhjenduseks, mis räägib kõige ilmekamalt meie kasuks. Kuid samas peame Issandat otsima, et Ta meid aidata võiks. Ta ütleb: «Paluge, siis antakse teile.» «Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama» (Mat.7,7; Rom.8,32). Kui südames on ülekohus, kui hellitame mingit pattu, siis Jumal ei kuule meid. Pattukahetseva hinge palve on aga alati vastuvõetav. Kui kõik teadaolevad ülekohtuteod on kõrvaldatud, võime uskuda, et Jumal meie palvetele vastab. Oma teened ei anna meile kunagi Jumala heakskiitu; need on Jeesuse teened, mis meid päästavad, Tema veri, mis meid puhastab. Siiski, ka meil on teha üks töö, et täita vastuvõtu tingimused.
(96) Teiseks palvekuulmise tingimuseks on usk. «Kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad» (Heb.11,6). Jeesus ütles oma jüngritele: «Kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis saab see teile» (Mrk.11,24). Kas ka meie võime haarata kinni Tema sõnast? See tõotus on avar ning piiritlematu ja ustav on tõotuse andja. Ja kuigi me ei saa alati just neid asju ning sellel ajal, mil me palume, peame ikka uskuma, et Issand kuuleb ja vastab palvetele. Me oleme nii eksivad ja lühinägelikud, paludes sageli seda, mis ei tule meile õnnistuseks. Taevane Isa vastab aga meie palvetele armastuses just nii, et see tuleb meile ülimalt heaks. Ta annab meile seda, mida sooviksime siis, kui jumaliku valgusega valgustatuna näeksime asju nii nagu need tegelikult on. Kui tundub, et meie palvetele pole vastatud, siis toetugem tõotustele. Vastamise aeg tuleb kindlasti ja me saame õnnistuse, mida kõige enam vajame. Aga nõuda seda, et palvetele vastataks just sel teel ja nii nagu meie soovime, on jultumus. Jumal on liiga tark, et eksida. Ta on liiga hea, et keelata head oma ausameelsetele lastele. Seepärast ära karda Teda usaldada isegi siis, kui sa ei näe oma palvetele kohest vastust. Usalda Tema kindlat tõotust: «Paluge, siis antakse teile» (Mat.7,7).
Kui me kahtleme ja kardame, püüdes lahendada seda, mis pole meile veel selge, enne kui usume, siis meie nõutus vaid kasvab ja süveneb. Aga kui me tuleme Jumala juurde, tundes oma tegelikku abitust ja sõltuvust, siis Tema, kelle tarkus on piiritu, kes näeb kõike ette, kes valitseb kõike oma tahte ja sõnadega, paneb tähele meie hüüdu ning valgustab südant. Siiras palve toob meid ühendusse igavese Jumalaga. Võib-olla pole meil käegakatsutavat tõendit, et Lunastaja pale on kummardunud meie üle kaastunde ja armastusega, kuid see on tegelikult nii. Võib-olla ei tunne me ära Tema nähtavat puudutust, kuid siiski on Tema käsi meie peal armastuse ja kaastundliku õrnusega.
(97) Kui me tuleme Jumalalt armu ja õnnistust paluma, peaks südameis olema armastuse ja andeksandmise vaim. Kuidas me võime paluda, «anna meile andeks meie võlad, nagu meie andeks anname oma võlglastele» (Mat.6,12), kui meis on andeksandmatu vaim? Kui tahame, et meie palveid kuuldakse, peame samal viisil ja määral teistele andeks andma, kui loodame endale andestust.
Püsivus palves on samuti palvekuulmise tingimuseks. Kui tahame kasvada usus ja rikkamaks saada kogemusis, peame alati palvetama. Me peame olema «püsivad palves, jääma «kindlasti palvesse» ja «valvama palves tänuga» (Rom.12,12; Kol.4,2). Peetrus manitseb usklikke, et nad oleksid «mõistlikud ja kained palveiks» (1.Pet.4,7). Paulus juhatab meid: «Laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks» (Flp.4,6). «Aga teie, armsad,» ütleb Juuda, «palvetage Pühas Vaimus ja hoidke endid Jumala armastuses» (Jud.20.21). Lakkamatu palve on hinge pidev ühendus Jumalaga, nii et elu Jumalast voolab meie ellu. Meie elust voolab aga puhtus ja pühadus tagasi Jumala juurde.
(98) Palve puhul on vajalik hoolsus. Miski ärgu takistagu sind palvetamast. Pinguta kogu oma jõudu, et säilitada ühendus Jeesuse ja oma hinge vahel. Otsi igat võimalust, et minna sinna, kus palvetatakse. Neid, kes tõsiselt otsivad ühendust Jumalaga, nähakse palvekoosolekuil; nad on ustavad kohustuste täitmisel, tõsised ja hoolsad, et vastu võtta kõiki õnnistusi, mida on võimalik kätte saada. Nad kasutavad iga võimalust, et olla seal, kus võib vastu võtta valguskiiri taevast.
Me peaksime palvetama perekonnaringis, samas aga ei tohiks hooletusse jätta ka salajast palvet — selles peitub hinge elu. Meie vaimulik arenemine pole võimalik, kui palve on hooletusse jäetud. Piirduda ainult perekonnapalvusega või mõne muu üldise palvevormiga pole küllaldane.
Salajast palvet kuuleb ainult palvetekuulja Jumal. Ükski uudishimulik kõrv ei pea kuulma sellist palvet, milles avame oma hinge koorma. Salajases palves on hing vaba kõigist ümbritsevatest mõjudest, vaba erutusest. Rahulikult, kuid innukalt sirutub ta Jumala poole. Meeldiv ja püsiv on mõju, mis voolab välja Temast, kes näeb salajasse, kelle kõrv on avatud kuulma südamest tulevat palvet. Rahuliku, lihtsa usu abil hoiab hing taevaga ühendust ja kogub endale jumaliku valguse kiiri, et tugevneda ja vastu pidada võitluses Saatanaga. Jumal on meie kindel kants.
Palu oma suletud kambris; kui sa lähed oma päevatööle, siis tõsta oma hing sageli Jumala poole üles. Nõnda kõndis Jumalaga Eenok. Vaiksed palved tõusevad kalli viirukina armuaujärje ette. Saatan ei saa võita kedagi, kelle süda viibib selliselt Jumala juures.
(99) Niisugust aega ja kohta, kus ei sobiks Jumala poole palvetada, polegi olemas. Ei ole ühtegi asja, mis võiks takistada südant tõsises palvevaimus üles tõsta. Tänaval tungleva rahva hulgas, töökohustuste juures võime saata palveid Jumala poole ja paluda Tema juhtimist, nagu seda tegi Nehemja, kui ta esitas oma palve kuningas Artaxerxese ees. Palvekambri võime leida kõikjal, kus me iganes oleme. Me peaksime oma südameukse alati lahti hoidma ja paluma, et Jeesus tuleks ja elaks taevase külalisena meie hinges. Meid võib ümbritseda rikutud ja patune atmosfäär, mille mürgist õhku ei tarvitse aga sisse hingata. Me võime elada puhtas taevases õhkkonnas, ja tõstes hinge Jumala poole siiras palves, sulgeda kõik uksed ebapuhtaile kujutlusile ja mõtetele. Need, kelle süda on avatud Jumala abi ja õnnistuste vastuvõtmiseks, asuvad maisest pühamas õhkkonnas, olles pidevas ühenduses taevaga.
Me vajame Jeesuse kohta selgemat vaadet; igaveste asjade väärtusest aga paremat arusaamist. Pühaduse ilu peab täitma Jumala laste südame ning selle saavutamiseks tuleks otsida jumalikku ilmutust taevastest asjadest. Tõstkem oma hing ülespoole, et Jumal saaks anda meile hingamise taevases atmosfääris. Me võime end hoida Jumalale nii lähedal, et iga ootamatu katsumuse korral pöörduvad mõtted Tema juurde sama loomulikult, nagu lill pöördub päikese poole.
(100) Kanna kõik oma vajadused, rõõm ja kurbus, mure ja kartused Jumala ette. See ei koorma ega väsita Teda. Tema, kes loeb ära ka juuksed su peas, pole oma laste vajaduste suhtes ükskõikne. «Issand on väga halastav ja armuline» (Jak.5,11). Tema armastavat südant liigutavad meie mured ja isegi nende väljendamine palves. Vii Ta ette kõik, mis meelt häirib. Tema jaoks, kes hoiab taevakehasid ja juhib kogu universumi, pole ükski koorem raske kanda. Ükski asi, mis puutub meie rahusse, pole Tema jaoks liiga väike, et seda tähele panna. Ükski peatükk meie läbieludes pole Tema jaoks liiga tume lugeda, ükski mõistatus liiga raske lahendada. Ükski õnnetus ei või juhtuda väiksemailegi Tema lastest, ükski mure rõhuda hinge, ükski rõõm teha heameelt, mida meie taevane Isa ei märkaks või mille vastu Ta huvi ei tunneks. «Ta parandab need, kelle süda on murtud ja seob kinni nende valusad haavad» (Ps.147,3). Ühendus Jumala ja inimhinge vahel on nii täiuslik, nagu poleks Tal maa peal ühtki teist, kellele oma hoolitsust jagada, ühtki teist, kelle eest Ta andis oma armastatud Poja. Jeesus ütles: «Te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et ma palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid» (Joh.16,26.27). «Mina olen teid valinud,» et «Isa teile annaks, mida te iganes palute minu nimel» (Joh.15,16). Jeesuse nimel palvetada tähendab midagi rohkemat, kui ainult Tema nime mainimist palve alguses ja lõpus. See tähendab palvetamist Jeesuse meelsuses ja vaimus, sest me usume Tema tõotusi, loodame Tema armule ja teeme Tema tööd.
(101) Jumal ei mõtle, et keegi meist peaks maailmast eralduma, et siis eraku või munga kombel Tema teenimisele pühenduda. Meie elu peab olema selline nagu oli Kristuse elu — kord mäel palvetamas, siis jälle rahva seas. See, kes ei tee muud, kui ainult palvetab, lõpetab varsti palvetamise või muutuvad tema palved vormiliseks. Kui inimesed eemalduvad ühiskondlikust elust, hoiavad eemale kristlase kohustustest ja ristikandmisest, kui nad lakkavad töötamast tõsiselt Meistri heaks — siis pole neil enam ka mõjuvat põhjust palvetamiseks ega pühendumiseks. Kui ei paluta jõudu töötamiseks inimeste vajaduste ja Kristuse kuningriigi ülesehitamise heaks, muutuvad palved isiklikeks ja omakasupüüdlikeks. Me kanname kindlasti kahju, kui me Jumala teenimises ei hooli üksteise toetamise ja julgustamise eesõigusest. Tema Sõna tõed kaotavad siis meie meeltes oma elavuse ja tähtsuse. Ja kui nende Sõnade mõju ei valgusta ega ärata südant, läheb vaimulik elu allamäge. Kristlaste kokkutulekud kaotavad palju, kui ei võeta osa üksteise muredest. See, kes sulgub endasse, ei täida Jumala poolt määratud ülesannet. Seltskondlike omaduste õige viljelemine muudab osavõtlikuks teiste suhtes ning arendab ja tugevdab meid Jumala teenimiseks.
Kui kristlased tuleksid kokku, et rääkida üksteisele Jumala armastusest ja lunastuse kallist tõest, siis elustuks nende süda ja nad elustaksid ka üksteist. Me võime järjest rohkem tundma õppida oma Isa taevas, saades päevast-päeva üha uusi kogemusi Tema armus; ja see aitab meis tärgata soovil rääkida Tema armastusest. Kui me seda teeme, muutub süda soojaks ja julgeks. Kui me mõtleksime ja räägiksime rohkem Jeesusest ja vähem endast, tunneksime palju enam Tema ligiolekut.
(102) Mõeldes Jumalale nii sageli kui Tema hoolitsust näeme, hoiame Teda alati meeles ja meile valmistab rõõmu Temast rääkida ja Teda kiita. Me kõneleme ilmalikest asjust, sest see huvitab meid. Me räägime oma sõpradest, sest me armastame neid; meie rõõmud ja mured on nendega seotud. Ometi on palju enam põhjust armastada Jumalat. See peaks olema kõige loomulikum asi selles maailmas — teha Ta esimeseks kõigis meie mõtetes, jutustades Tema headusest ja kuulutades Tema väest. Rikkalikud annid, mida Ta meile on andnud, ei ole mõeldud mõttemaailma ja armastuse köitmiseks sedavõrd, et meil poleks enam midagi Jumalale pühendada. Need annid peaksid Teda alati meelde tuletama ja meid taevase Heategijaga tänulikkuse ja armastuse sidemetega siduma. Me oleme maisele madalusele liiga lähedal. Tõstkem oma silmad taevase pühamu avatud uksele, kust särab Jumala au ja valgus Kristuse näol, kes võib «täielikult päästa need, kes tulevad Tema läbi Jumala juurde» (Heb.7,25).
Meil on vaja rohkem Jumalat kiita «Ta helduse eest ja Tema imeliste tegude eest inimlastele» (Ps.107,8). Meie palvekogemused ei peaks koosnema ainult palumisest ja saamisest. Ärgem mõelgem alati oma vajadustele, ja mitte kunagi kasule, mida saame. Me ei palu küll kunagi liiga palju, aga tänamisega oleme alati liialt kitsid. Me võtame pidevalt vastu Jumala armuande ja ometi, kui vähe tänu väljendame, kui vähe kiidame Teda selle eest, mida Ta meile andnud on.
(103) Vanal ajal ütles Issand Iisraelile, kui nad Tema teenimiseks kogunesid: «Ja seal sööge Jehoova, oma Jumala ees ning olge rõõmsad, teie ja teie pere kõige pärast, mida teie käsi on hankinud, miska Jehoova, su Jumal sind on õnnistanud» (5.Ms.12,7). Seda, mida tehakse Jumala auks, peaks tehtama rõõmsa meelega, lauldes kiitust ja tänu andmisega, mitte kurvalt ega süngelt.
Meie Jumal on õrn, halastav Isa. Tema teenimist ei peaks peetama südantkurvastavaks ja ahastustvalmistavaks ülesandeks. Jumalat kummardada ja osa võtta Tema tööst peaks olema rõõm. Jumal ei taha, et Tema lapsed, kellele on valmistatud nii suur lunastus, tegutseksid nii, nagu oleks Ta vali ja nõudlik peremees. Jumal on nende parim sõber. Kui nad Teda kummardavad, tahab Ta olla nendega, neid õnnistada ja lohutada, täites südame rõõmu ja armastusega. Issand soovib, et Tema lapsed saaksid lohutust Tema teenimisest ja leiaksid Tema töös pigem rõõmu kui vaeva. Tema soovib, et need, kes tulevad Teda kummardama, viiksid enesega kaasa väärtuslikud mõtted Tema hoolest ja armastusest, et nad võiksid olla rõõmsad igapäevases töös, et neile oleks omane talitada ausalt ja ustavalt kõigis asjus.
Me peame kogunema risti ümber. Ristilöödud Kristus peaks olema meie mõtiskluste ja vestluste teemaks, meie kõige rõõmsamate tunnete allikaks. Me peaksime järele mõtlema iga õnnistuse üle, mida Jumalalt saame, ja kui me mõistame Tema suurt armastust, oleme valmis usaldama kõik nendesse kätesse, mis olid meie eest risti külge naelutatud.
(104) Hing võib tõusta taevale lähemale kiituse tiivul. Jumalat teenitakse taevastes õuedes laulu ja muusikaga ning kui me väljendame oma tänulikkust, sarnaneb meie teenistus taevaste hulkade teenistusele. «Kes toob ohvriks tänu, see annab au Jumalale» (Ps.50,23). Mingem oma Looja ette aukartliku rõõmuga, milles on «lusti ja rõõmu, tänulaulu ja pillihäält» (Jes.51,3).
MIDA TEHA KAHTLUSEGA
(105) Paljusid neid, kellel on veel vähe kristliku elu kogemusi, vaevavad mõnikord kahtlused ja skeptitsism. Piiblis on palju tekste, mida nad ei oska seletada ja millest isegi aru ei saada, mida aga Saatan kasutab, et kõigutada nende usku Pühakirjasse kui Jumala ilmutusse. Nad küsivad: «Kuidas võin ma tunda õiget teed? Kui Piibel on tõepoolest Jumala Sõna, siis kuidas saan ma lahti neist kahtlustest ja raskustest?»
Jumal ei käsi meid kunagi uskuda, andmata küllaldasi tõendeid, millele oma usku rajada. Tema olemasolu, Tema iseloomu, Tema Sõna tõepärasust — kõike seda tõestab tunnistus, mis apelleerib meie mõistusele ja see tunnistus on küllaldane. Siiski, Jumal ei ole kunagi kõrvaldanud võimalusi kahtlemiseks. Meie usk peab olema rajatud tõenditele, mitte nägemisele. Need, kes soovivad kahelda, leiavad selleks võimalusi. Need aga, kes tõepoolest soovivad tõde teada, leiavad küllaldaselt tõendeid, millele oma usku rajada. Piiratud mõistus ei suuda täielikult haarata igavese Jumala iseloomu ja Tema tööd. Isegi kõige terasemale mõistusele, ülimalt koolitatud vaimule peab Jumala püha isik jääma alati saladuskattega kaetuks. «Kas sa suudad leida Jumala sügavuse? Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni? Need on kõrgemad kui taevad — mida sina suudad teha, sügavamad kui surmavald — mida sina sellest tead?» (Iob.11,7.8).
(106) Apostel Paulus hüüatab: «Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kui väljauurimatud on Tema kohtumõistmised ja äraarvamatud Tema teed!» (Rom.11,33). Kuigi «pilved ja pimedus on Tema ümber,» on «õigus ja õiglus... Tema aujärje alus» (Ps.97,2). Me võime tajuda piiritut armastust ja armu, mis on ühendatud lõpmatu väega, võime küllaldaselt mõista Ta käitumist meiega, motiive, mis Teda ajendavad, et aru saada Tema igavese väega ühendatud halastusest ja armastusest. Me võime mõista Tema eesmärke niipalju, kui see on vajalik, väljaspool seda peame aga siiski usaldama kätt, mis on kõikvõimas ja südant, mis on armastusega täidetud. Jumala Sõna, nagu selle Autori iseloomgi, peidab saladusi, mida surelikud ei või iialgi täielikult mõista. Patu sissepääs maailma, Kristuse lihakssaamine, uussünd, ülestõusmine ja palju muud, millest Piibel räägib, on liiga sügavad saladused inimmõistusele seletamiseks või isegi täielikumalt mõistmiseks. See aga, et me ei suuda Jumala ettenägevuse saladusi mõista, pole veel põhjus Tema Sõnas kahelda. Looduses ümbritsevad meid pidevalt saladused, mida me täielikult mõista ei suuda. Kõige madalamadki eluvormid tõstatavad probleeme, mille lahendamiseks on kõige targemadki filosoofid jõuetud. Kõikjal on imesid, mis asetsevad väljaspool meie teadmiste piire. Kas peaksime siis imestama, kui leiame vaimulikus maailmas samuti saladusi, mida me põhjalikult ei mõista. Mõistmatus on tingitud ainuüksi inimmõistuse piiratusest ja nõrkusest. Jumal on andnud meile Pühakirja kaudu küllaldaselt tõendeid oma jumaliku olemuse kohta; ja kuigi me ei suuda mõista kõiki Tema jumaliku ettenägevuse saladusi, ei tohi me kahelda Tema Sõnas.
(107) Apostel Peetrus ütleb, et Pühakirjas on asju, millest on raske aru saada, «mida õppimatud ja kinnitamatud inimesed väänavad iseenestele hukatuseks» (2.Pet.3,16). Skeptikud kasutavad Pühakirja raskestiseletatavaid tekste väitena Piibli vastu; tegelikult aga moodustavad need mõjusa tõendi selle jumaliku inspiratsiooni kohta. Kui Piiblis kõneldaks ainult sellest, mida on kerge mõista, kui tema suurust ja majesteetlikkust võiks piiratud meeltega haarata, siis ei kannaks Piibel jumaliku autoriteedi eksimatut pitserit. Just käsiteldavate ainete suursugusus ja saladuslikkus peaks sisendama meile usku sellesse kui Jumala Sõnasse. Piibel avab tõe, mis on lihtne, kuid täiuslik vastus inimsüdame vajadustele ja igatsustele; see tõde on üllatanud ja kütkestanud ülimalt haritud mõistust, samal ajal, kui see võimaldab leida õnnistuse teed ka kõige tagasihoidlikumal ja kõige vähem haridust saanud inimesel. Ja ometi sisaldavad need lihtsalt väljendatud tõed nii ülendavaid, nii kaugeleulatuvaid ja inimmõistuse jaoks nii haaramatuid asju, mille vastuvõtmine on võimalik ainult seetõttu, et Jumal need on avaldanud. Selleks, et olla päästetud Jumala poolt määratud viisil ja näha teed, millel peaks astuma patukahetsuses ja usus Issandasse Jeesusesse Kristusesse, on lunastusplaan meie mõistusele avatud. Ometi katavad ka kergestimõistetavaid tõdesid saladused, mis varjavad Tema au — saladused, mille uurimine käib üle mõistuse, ehkki sisendavad tõsisele tõeotsijale aukartust ja usku. Mida rohkem ta Piiblit uurib, seda enam veendub, et see on elava Jumala Sõna ja inimmõistus kummardub jumaliku ilmutuse majesteetlikkuse ees.
(108) Tunnistada meie piiratud võimekust Piibli suuri tõdesid mõista, tähendab tunnistada, et piiratud meeled pole võimelised haarama lõputut, et inimene on piiratud teadmistega ega suuda mõista Kõigevägevama eesmärke.
Skeptikud ja uskmatud heidavad Jumala Sõna kõrvale, kuna nad ei suuda põhjani tungida kõigisse selle saladustesse. Ometi ähvardab ka paljusid Piiblisse uskujaid sama hädaoht. Apostel ütleb: «Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri, uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast» (Heb.3,12). Piibli õpetusi tuleks hoolikalt uurida, katsudes läbi ka «Jumala sügavused» (1.Kor.2,10) nii palju, kui neid on ilmutatud Pühakirjas. Varjatu «kuulub Jehoovale, meie Jumalale, aga mis on ilmutatud, kuulub igavesti meile ja meie lastele» (5.Ms.29,28). Saatana töö on uuriva mõistuse eksiteele viimine. Piibli tõe uurimine võib olla seotud ka teatud uhkusega. Sageli kaotavad inimesed kannatuse ja masenduvad, kui nad ei suuda seletada kõiki Pühakirja osi oma rahulduseks. Liiga alandav on tunnistada oma võimetust inspireeritud Sõna mõista. Raske on kannatlikult oodata, kuni Jumal näeb olevat vajaliku tõde ilmutada. Paljud tunnevad end võimelistena ilma kõrvalise abita oma inimlikus tarkuses Pühakirja mõista, ja kui nad lõpeks seda siiski ei suuda, ollakse valmis Piibli autoriteeti eitama.
On tõsi, et paljud teooriad ja õpetused, mida arvatakse pärinevat Piiblist, pole rajatud selle õpetustele ja on tegelikult vastuolus inspiratsiooni üldise suunaga. Need asjad on olnud paljudele kahtluste ja segaduste põhjustajaiks. Selles pole aga süüdi Jumala Sõna, vaid inimese ebaõige tõlgendus.
(109) Kui loodolevustel oleks võimalik jõuda Jumala ja Tema töö täielikule mõistmisele, siis, olles jõudnud sellele tasemele, poleks enam ühtegi tõde avastada, poleks teadmiste kasvu, poleks vaimu ega hinge arendamist. Siis ei oleks Jumal ka enam kõige kõrgem ja inimene, olles saavutanud teadmiste ning võimete piiri, lakkaks edasi liikumast. Tänagem Jumalat, et see nii ei ole. Jumal on lõputu, «kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded» (Kol.2,3). Inimesed võivad õppida ja uurida kogu igaviku ja siiski mitte ammendada Tema tarkuse, helduse ja väe aardeid.
Jumala plaan on juba selles elus oma Sõna tõdesid järjest rohkem avada. Nende teadmiste omandamiseks on vaid üks tee: me võime Jumala Sõna mõista sama Vaimu valgustamisel, kelle kaudu see antud on. «Ei tea ka ükski, mis on Jumalas, kui aga Jumala Vaim,» sest «Vaim uurib kõik asjad, ka Jumala sügavused» (1.Kor.2,10.11). Päästja tõotas oma järelkäijatele: «Kui Tema, Tõe Vaim tuleb, siis Ta juhatab teid kõigesse tõesse... sest minu omast Ta võtab ja kuulutab teile» (Joh.16,13.14). Jumal soovib, et inimene arendaks oma mõttejõudu ja Piibel on see, mille uurimine tugevdab ja ülendab mõistust nagu seda ükski teine õppeaine teha ei suuda. Siiski tuleb hoiduda mõistuse jumaldamisest, sest see allub inimlikele nõrkustele ja puudustele. Kui soovime, et Pühakiri poleks mõistusele nii varjatud, et me ka kõige lihtsamaid tõdesid ei suuda mõista, siis olgem kui lapsed, kes oma lihtsuses ja usus on valmis õppima, paludes härdalt Püha Vaimu abi. Jumala väe ja tarkuse tunnetamine, nagu arusaamine meie võimetestki, peaks sisendama alandlikkust. Me peaksime avama Pühakirja nii, nagu oleksime sattunud Jumala lähedusse — pühas aukartuses. Kui me tuleme Piibli juurde, tuleb tunnistada selle autoriteeti kõrgeimaks ja süda ning mõistus peavad kummarduma suure «MINA OLEN» ees.
(110) On paljusid asju, näiliselt raskeid ja selgusetuid, mida Jumal teeb selgeks ja lihtsaks neile, kes sel viisil tõe kohta selgust otsivad. Ilma Jumala Vaimu juhtimiseta kaldume aga Pühakirja pidevalt moonutama või valesti tõlgendama. Esineb kasutut Piibli lugemist, mis on puhuti isegi kahjulik. Kui Jumala Sõna avatakse ilma aukartuse ja palveta, kui mõtted ja igatsused pole kooskõlas Tema tahtega, siis tumestavad meeli kahtlused ja Piibli uurimine suurendab neid veelgi. Vaenlane haarab mõtete üle kontrolli ja sisendab ebaõigeid tõlgendusi. Kui inimesed ei otsi sõnas ja teos Jumalaga kooskõla, siis vaatamata nende õpetatusele, kalduvad nad Pühakirja mõistmises eksima ja nende seletusi on ohtlik usaldada. Neil, kes otsivad Pühakirjast vastuolusid, pole vaimulikku arusaamist. Moonutatud nägemisvõimega näevad nad põhjusi kahtlusteks ja uskmatuseks isegi lihtsate ja selgete asjade puhul.
(111) Varjatagu seda kuidas tahes, aga enamasti on kahtlemise ja skeptitsismi tõeliseks põhjuseks armastus patu vastu. Jumala Sõna õpetused ja kitsendused ei meeldi uhkele, pattuarmastavale südamele ja need, kes ei taha Piibli nõudeid järgida, on valmis selle autoriteedis kahtlema. Et aga leida tõde, piisab siirast soovist tõde teada saada ning südame valmisolekust sellele kuuletuda. Kõik, kes taolises meelsuses asuvad Piiblit uurima, leiavad küllaldasi tõendeid selle jumaliku autoriteedi kohta, mõistes tõdesid, mis teevad targemaks.
Kristus on öelnud: «Kui keegi tahab teha Tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast» (Joh.7,17). Selle asemel, et otsida puudusi ja teha arusaamatu küsitavaks, pane tähele valgust, mis sulle juba paistab ja sa saad veelgi suuremat valgust. Kristuse armu läbi täida iga kohustust, mille kohta sul juba selgus on. Siis suudad sa mõista ja täita ka seda, milles praegu veel kahtled.
Üks on kättesaadav kõigile, nii kõrgema kui ka väikseima haridusega inimestele — see on kogemuslik tõend. Jumal kutsub meid järele proovima oma Sõna tõepärasust ja oma tõotuste kindlust. Ta ütleb: «Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea» (Ps.34,9). Selle asemel, et usaldada teiste sõnu, peame ise «maitsma.» Ta teatab: «Paluge, siis te saate» (Joh.16,24). Tema tõotused täituvad. Need pole kunagi pettumust valmistanud ja nad ei valmista seda iialgi ka tulevikus. Kui astume Jeesusele lähemale ja tunneme rõõmu Tema armastuse täiusest, siis kaob kahtlus ja pimedus Tema läheduse säras.
(112) Apostel Paulus ütleb, et Jumal on meid «päästnud pimeduse võimusest ja on meid asetanud oma armsa Poja riiki» (Kol.1,13). Igaüks, kes on surmast ellu vastu võetud, võib kinnitada, «et Jumal on tõeline» (Joh.3,33). Ta võib tunnistada: «Mul oli abi vaja ja ma leidsin selle Jeesuses. Kõik vajadused rahuldati, hinge nälg kustutati ja nüüd on Piibel mulle ilmutus Jeesusest Kristusest. Sa küsid, miks ma usun Jeesusesse? Seepärast, et Ta on minu jumalik Õnnistegija. Miks ma usun Piiblisse? Seepärast, et ma olen leidnud selles Jumala hääle oma hingele.» Me võime ise saada tunnistuse, et Piibel on tõde ja Kristus Jumala Poeg. Me ei järgi osavasti väljamõeldud lugusid.
Peetrus manitseb oma vendi, et nad kasvaksid «meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse armus ja tunnetuses» (2.Pet.3,18). Kui Jumala rahvas kasvab armus, muutub arusaamine Piiblist üha selgemaks. Nad märkavad selle pühades tõdedes uut valgust ja ilu. Seda on kinnitanud koguduse ajaloo kõik perioodid ja nii jääb see kuni lõpuni. «Aga õigete rada on otsekui valgusepaiste, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud» (Õps.4,18).
Usus võime me vaadata tulevikku ja haarata kinni Jumala tõotustest, arendada oma mõistust, ühendada inimlikud võimed jumalikega ja viia siis kõik hingejõud otsesesse ühendusse valguse Allikaga. Me võime rõõmsad olla, et kõik, mis on paistnud meile jumalikus ettenägevuses ebaselgena, saab selgeks; raskesti mõistetavad asjad leiavad seletuse ja lõikudes, kus meie piiratud meeled avastasid vaid segadust ja lahkhelisid, näeme kõige täielikumat ja kaunimat kooskõla.
«Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud» (1.Kor.13,12).
(85) Teid, mille kaudu Jumal ennast ilmutab, meid enesega ühendada püüdes, on palju. Avatud südant mõjutab Jumala armastus ja aulisus, mida Tema looming kätkeb. Kõrv võib kuulda ja mõista Jumalat looduse kaudu. Rohelised nurmed, majesteetlikud puud, avanevad pungad ja lilleõied, ruttavad pilved, vihmasadu ja vulisev oja, taevalaotuse sära — kõik see äratab meie südames soovi tutvuda Temaga, kes on kõige Looja.
Loodus kõneleb meie meeltele lakkamatult. Ka Päästja seostas kõik oma väärtuslikumad õpetused loodusega. Puud, linnud, orud, künkad, järved, kaunis taevas, samuti igapäevase elu vahejuhtumid ja ümbrus — kõik ühendati tõe sõnaga, et Tema õpetused tuleksid sageli meelde, isegi keset elu askeldusi ja pingelist tööd.
Jumal soovib, et Tema lapsed hindaksid tööd ja leiaksid rõõmu lihtsast, tagasihoidlikust ilust, millega Ta meie maapealset kodu on kaunistanud. Jumal armastab ilu, aga iseloomu ilu armastab Ta veelgi enam, kui välist kaunidust. Ta soovib, et me viljeleksime puhtust ja lihtsust, olles tagasihoidlikult kaunid nagu lilled aasadel.
Kui me vaid tahaksime kuulata, siis õpetaks Jumala loodus meile sõnakuulelikkuse ja ustavuse väärtuslikke õppetunde. Alates tähtedest, mis sajandist sajandisse jätkavad maailmaruumis neile kindlaks määratud teed, kuni väiksemate aatomiteni allub kogu loodus Jumala tahtele. Jumal hoolitseb kõige eest, ja hoides loendamatuid taevakehi üleval mõõtmatuses, hoolitseb Ta samal ajal ka väikese varblase eest, kes kartuseta oma tagasihoidlikku viisi laulab. Kui inimesed lähevad välja oma päevatööle, kui nad anduvad palvele, kui nad heidavad õhtul magama ja hommikul üles tõusevad, kui rikas oma palees pidutseb või kui vaene oma lapsed kasina laua ümber kogub, on Jumal nendega. Ei lange ükski pisar, mida Jumal tähele ei paneks. Ka ükski naeratus ei jää Talle märkamata.
(86) Kui me seda täielikult usuksime, kaoksid kõik asjatud muretsemised. Meie elu poleks siis täis pettumusi nagu nüüd; iga asi, olgu suur või väike, oleks siis Jumala käes, keda ei aja ummikusse murede hulk ega suru alla nende raskus. Siis võiksime rõõmu tunda hingerahust, mis on paljudele tänaseni tundmata. Kui su meeled tunnevad rõõmu selle maailma kütkestavast ilust, siis mõtle uuele maale, kus ei tunta kunagi patu ja surma hävitavat mõju, kus loodus ei kanna enam needuse varje. Kujuta ette päästetute kodu ja tea, et see on palju imelisem, kui su elavaimgi kujutlusvõime kirjeldada suudab. Jumala loomingu mitmekesisuses näeme vaid Tema auhiilguse kõige nõrgemat kuma. Kirjutatud on: «Mida silm ei ole näinud ega kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad» (1.Kor.2,9).
(87) Poeedil ja loodusteadlasel on loodusest palju rääkida. Kristlane annab aga sellele siiski kõrgeima hinnangu, sest nähes Isa armastust lilledes, põõsastes ja puudes ning tundes selles ära Jumala kätetöö, rõõmustab ta maailma ilust. Kes aga seda Jumala armastuse väljenduseks ei pea, pole ka võimeline mägede ja orgude, jõgede ja järvede väljendusrikkust väärikalt hindama. Jumal kõneleb inimsüdameile nii oma targa loomingu kui ka oma Vaimu mõju kaudu. Iga päev võib kõiges ümbritsevas leida väärtuslikke õpetusi, kui vaid süda on sellele avatud. Jumala ettenägelikku tööd jälgides ütleb Laulja: «Jehoova heldus täidab maa.» «Kes on tark, see pidagu seda meeles ja Jehoova heldust pandagu tähele» (Ps.33,5; 107,43).
Jumal kõneleb meile ka Sõna kaudu. Selles ilmutab Ta veelgi selgemini oma iseloomu, oma suhtumist inimestesse, oma suurt lunastusplaani. Siin avaneb meie ees usuisade, prohvetite ja teiste vana-aja pühade meeste elu, kes olid samasugused nõrgad inimesed kui meiegi (Jak.5,17). Me näeme, kuidas nad võitlesid argusega nagu meiegi, langesid kiusatuse mõjul nagu meiegi, kuid ei muutunud araks ja võitsid Jumala armu läbi. See annab meilegi julgust võitluses õiguse pärast. Kui me loeme nende väärtuslikest kogemustest — valgusest, armastusest, õnnistustest, tööst, mida nad tegid neile antud armu läbi, siis süütab sama Vaim, mis neid elustas, ka meie südames püha tule ja soovi iseloomult neile sarnaneda, kõndides Jumalaga nagu nemadki.
(88) Jeesus ütles Vana Testamendi kirjade kohta sõnad, mis on veelgi enam rakendatavad Uue Testamendi puhul: «Need on, mis minust tunnistavad» (Joh.5,39), see tähendab Lunastajast — Temast, kellesse on koondunud meie igavese elu lootus. Jah, kogu Piibel jutustab Kristusest. Alates loomise esimesest aruandest — kuna «ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud» (Joh.1,3) — kuni viimase tõotuseni: «Vaata, ma tulen pea» (Ilm.22,12), kuuleme Tema häält. Kui sa tahad Päästjaga tutvuda, siis uuri Pühakirja. Täida kogu oma süda Jumala Sõnaga. See on elav vesi, mis kustutab su kõrvetava janu, see on eluleib taevast. Jeesus kuulutas: «Kui te ei söö inimese Poja liha ega joo Tema verd, siis ei ole elu teis enestes.» Ta rääkis endast, öeldes: «Sõnad, mida ma teile olen rääkinud, on vaim ja on elu» (Joh.6,53.63). Meie ihu alusmaterjaliks on see, mida me sööme ja joome. Sama kehtib ka vaimuliku inimese puhul: see, mille üle me mõtleme, annab tooni ja jõudu vaimsele olemusele.
Inglid igatsevad uurida lunastusteemat; läbi igavikuaegade on selles ka lunastatute teadus ja laul. Kas see ei vääriks juba nüüd hoolikat järelemõtlemist ja uurimist? Jeesuse lõpmatu armastus ja halastus ning meie eest toodud ohver kutsuvad selle üle kõige tõsisemalt ja pühalikumalt järele mõtlema. Me peaksime viibima oma mõtetega kalli Lunastaja ja Eestkostja iseloomu juures ning mõtisklema Tema tööst, kes tuli päästma oma rahvast nende pattudest. Kui me selliselt taevaseid teemasid uurime, kasvavad usk ja armastus ning palved muutuvad tugevamaks, Jumalale ikka enam vastuvõetavamaks, sest need on järjest rohkem ühendatud usu ja armastusega. Meie palved on siis arukad, aga ka tulised. Meis on siis rohkem püsivat usaldust Jeesusesse ja igapäevast elavat tõdemust Tema jõus. Oleme siis kogemuslikult veendunud Tema võimes päästa kõiki, kes tulevad Jumala juurde Tema kaudu.
(89) Kui me mõtiskleme Päästja täiuslikkuse üle, siis soovime olla täielikult ümber kujundatud ja uuendatud Tema puhtuse järgi. Hinges on siis nälg ja janu saada Tema sarnaseks, keda imetleme. Mida rohkem mõtiskleme Kristuse üle, seda enam me Temast ka räägime.
Piibel pole kirjutatud ainult teadlaste jaoks, vastupidi, see on määratud kõigile. Suured tõed, mis on lunastuseks hädavajalikud, tehakse seal mõistetavaks kõigile. Eksivad ainult need, kes järgivad selgelt ilmutatud Jumala tahte asemel oma arvamusi.
Selle asemel, et pidada autoriteetseks inimeste arvamusi Pühakirja kohta, peaksime seda ise hoolega uurima. Lastes teistel enda eest mõtelda, meie jõud nõrgeneb ja võimed manduvad. Õilis mõistusejõud, kui seda ei arendata, võib niivõrd känguda, et kaob võime Pühakirja sügavatest tõdedest aru saada. Uurides piibliteemade omavahelisi seoseid, võrreldes kirja kirjaga ja vaimulikke asju vaimulikega, meie mõistus avardub.
(90) Mõistuse tugevdamiseks pole midagi sobivamat kui Pühakirja uurimine. Ükski teine raamat pole mõtete ülendamiseks ja võimete elustamiseks nii tõhus, kui avaraid ja õilistavaid tõdesid sisaldav Piibel. Kui Jumala Sõna uuritaks nii nagu peab, oleks inimestel mõistuseavarust, iseloomu-õilsust ja eesmärgikindlust, mida meie ajal harva esineb.
Vähe on kasu, kui Pühakirja loetakse kiirustades. Mõni võib lugeda terve Piibli läbi, nägemata selle ilu ning mõistmata selle sügavusi ja varjatud mõtteid. Selle asemel, et läbi lugeda palju peatükke ilma kindla eesmärgita, ilma õpetust saamata, on kasulikum uurida ainult mõnda lõiku niikaua, kuni selgub selle tähendus ja seos lunastusplaaniga. Olgu su Piibel alati kaasas! Kui avaneb võimalus, siis loe seda; jäta tekste meelde, ja isegi tänavail kõndides võid lugeda ühe lõigu, selle üle järele mõelda ning meelde jätta. Me ei saa targaks ilma tõsise ja palverikka uurimiseta. Mõni osa Pühakirjast on tõepoolest nii lihtne, et seda on võimatu valesti mõista; paljude salmide sügavat tähendust aga esimesel pilgul ei nähta. Kirja peab kirjaga võrdlema, seda hoolsalt uurides ja selle üle palvemeelsuses mõtiskledes. Nii nagu kaevur avastab maa sees varjul olevaid väärismetalli lademeid, leiab ka püsiv otsija Jumala Sõnasse peidetud aarde, leiab igavese väärtusega tõed, mis hooletu otsija ees varjule jäävad. Inspireeritud sõnad, mille üle on südames mõtiskletud, muutuvad veeojadeks, mis voolavad eluallikast.
(91) Mitte kunagi ei peaks Piiblit uurima ilma palveta. Enne, kui selle avame, peaksime paluma Püha Vaimu valgustust — ja see antakse meile. Kui Naatanael tuli Jeesuse juurde, hüüatas Jeesus: «Ennäe, tõeline iisraellane, kelles ei ole kavalust!» Naatanael ütles Talle: «Kust Sa mind tunned?» Jeesus vastas: «Enne, kui Filippus sind kutsus, nägin ma sind, kui sa olid viigipuu all» (Joh.1,47.48). Jeesus näeb ka meid salajastes palvepaikades, otsimas Temalt valgust tõe mõistmiseks. Inglid valgusemaalt on nendega, kes südamealanduses jumalikku juhtimist otsivad. Püha Vaim ülistab ja austab Päästjat. Tema ülesanne on esitada Kristust, Tema õiguse puhtust ja suurt lunastust, mille saame Tema kaudu. Jeesus ütleb: «Minu omast Ta võtab ja kuulutab teile» (Joh.16,14). Tõe Vaim on ainus jumaliku tõe õpetaja. Oo, kui kõrgelt hindab Jumal inimsugu, andes surma oma Poja ja määrates oma Vaimu nende õpetajaks ja alaliseks juhiks!
EESÕIGUS PALVELE
(93) Jumal kõneleb meiega looduse ja ilmutuse kaudu, oma ettenägevuse ja Püha Vaimu läbi, kuid sellest pole küllalt — ka meil tuleb oma süda Tema ees välja valada. Vaimuliku elu ja jõu evimine eeldab tegelikku lävimist oma taevase Isaga. Meie meeled võivad olla Temasse kiindunud; me võime Tema töö, Tema halastuse ja Tema õnnistuste üle mõtiskleda, kuid see ei tähendaks veel ühendust Temaga selle sõna parimas mõttes. Tõeline ühendus Jumalaga on võimalik vaid siis, kui meil on midagi Temale oma tegelikust elust rääkida. Palve on südame avamine Jumalale kui sõbrale. Mitte selleks, et endast Temale märku anda, vaid et see võimaldaks meil Teda vastu võtta. Palve ei too Jumalat meie juurde alla, vaid viib meid Tema juurde üles.
Kui Jeesus maa peal elas, õpetas Ta oma jüngreid, kuidas palvetada. Ta õpetas neid oma igapäevaseid vajadusi Jumalale esitama ja kõiki muresid Tema peale heitma. Tõotus, et nende palved kuulda võetakse, on tõotus meiegi jaoks.
Kui Jeesus elas inimeste keskel, palvetas Ta sageli. Ta sidus end lahutamatult meie vajaduste ja nõrkustega, saades härdaks palujaks, otsides Isalt värskeid jõuvarusid, et tugevana edasi minna vastu oma kohustustele ja katsumustele. Ta on meie eeskuju, vend meie nõrkustes, «kõiges kiusatud nagu meiegi», kuid ilma patuta. Tema püha olemus põrkus kurjusest tagasi. Ja kannatades selles patuses maailmas võitlusi ja hingepiina, leidis Ta lohutust ja rõõmu oma Isaga suhtlemises. Olles inimene, sai palve talle vajaduseks ja eesõiguseks. Kui juba inimeste Päästja, Jumala Poeg vajas palvet, kui palju enam peaksid nõrgad, patused, surelikud inimesed tundma vajadust tulise, püsiva palve järele.
(94) Taevane Isa ootab, et anda meile osa oma õnnistustest. Meie eesõigus on juua külluslikult piiritlematu armastuse allikast. Kui imelik, et me nii vähe palvetame! Jumal on valmis ja tahtlik kuulma ka oma kõige silmapaistmatuma lapse siirast palvet ja siiski kõhkleme tihti oma soove Talle avaldamast. Mida võivad küll taeva inglid mõelda vaestest, abitutest, kiusatuse mõju all olevatest inimestest, kelle järele määratu Jumala armastus igatseb, olles valmis neile rohkem andma, kui nad oskavad paluda või mõelda — ja siiski paluvad nad nii vähe ja neil on nii pisut usku. Inglid armastavad kummarduda Jumala ees; neile meeldib olla Tema läheduses. Nad peavad Jumalaga lävimist oma suurimaks rõõmuks; selle maa lapsed aga, kes vajavad palju abi, mida ainult Jumal anda võib, paistavad olevat rahul ilma Tema Vaimu valguseta, ilma Tema läheduseta.
Neid, kes jätavad palve hooletusse, katab kurjuse pimedus. Vaenlase sosistused meelitavad neid patusse; ja kõik see tuleneb sellest, et nad ei kasuta eesõigusi, mida Jumal neile palve kaudu on andnud. Miks küll peaksid Jumala pojad ja tütred tõrkuma palvetamast? Palve on võti usu käes taevase varakambri avamiseks, kus on varjul Kõigevägevama piiritud varandused. Kui me ei palu lakkamatult ega valva hoolsalt, varitseb oht hoolimatuks muutuda ja teelt kõrvale kalduda. Vaenlane püüab pidevalt tõkestada teed armuaujärje juurde, et me tõsistest usupalvetest loobumisega minetaksime armu ja jõu kiusatustele vastu seismiseks.
(95) On olemas kindlad tingimused, mille täitmisel võime loota, et Jumal kuuleb palveid ja vastab. Esimene neist eeldab, et tunneksime oma vajadust Tema abi järele. Jumal on tõotanud: «Ma valan janusele vett ja kuivale voogusid» (Jes.44,3). Need, kes tunnevad nälga ja janu õiguse järele, kes igatsevad Jumalat, võivad kindlad olla, et nad rahuldatakse. Süda peab olema avatud Vaimu mõjule, muidu ei saa me Jumala õnnistusi. Ainuüksi juba meie suur vajadus ise on põhjenduseks, mis räägib kõige ilmekamalt meie kasuks. Kuid samas peame Issandat otsima, et Ta meid aidata võiks. Ta ütleb: «Paluge, siis antakse teile.» «Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama» (Mat.7,7; Rom.8,32). Kui südames on ülekohus, kui hellitame mingit pattu, siis Jumal ei kuule meid. Pattukahetseva hinge palve on aga alati vastuvõetav. Kui kõik teadaolevad ülekohtuteod on kõrvaldatud, võime uskuda, et Jumal meie palvetele vastab. Oma teened ei anna meile kunagi Jumala heakskiitu; need on Jeesuse teened, mis meid päästavad, Tema veri, mis meid puhastab. Siiski, ka meil on teha üks töö, et täita vastuvõtu tingimused.
(96) Teiseks palvekuulmise tingimuseks on usk. «Kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad» (Heb.11,6). Jeesus ütles oma jüngritele: «Kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis saab see teile» (Mrk.11,24). Kas ka meie võime haarata kinni Tema sõnast? See tõotus on avar ning piiritlematu ja ustav on tõotuse andja. Ja kuigi me ei saa alati just neid asju ning sellel ajal, mil me palume, peame ikka uskuma, et Issand kuuleb ja vastab palvetele. Me oleme nii eksivad ja lühinägelikud, paludes sageli seda, mis ei tule meile õnnistuseks. Taevane Isa vastab aga meie palvetele armastuses just nii, et see tuleb meile ülimalt heaks. Ta annab meile seda, mida sooviksime siis, kui jumaliku valgusega valgustatuna näeksime asju nii nagu need tegelikult on. Kui tundub, et meie palvetele pole vastatud, siis toetugem tõotustele. Vastamise aeg tuleb kindlasti ja me saame õnnistuse, mida kõige enam vajame. Aga nõuda seda, et palvetele vastataks just sel teel ja nii nagu meie soovime, on jultumus. Jumal on liiga tark, et eksida. Ta on liiga hea, et keelata head oma ausameelsetele lastele. Seepärast ära karda Teda usaldada isegi siis, kui sa ei näe oma palvetele kohest vastust. Usalda Tema kindlat tõotust: «Paluge, siis antakse teile» (Mat.7,7).
Kui me kahtleme ja kardame, püüdes lahendada seda, mis pole meile veel selge, enne kui usume, siis meie nõutus vaid kasvab ja süveneb. Aga kui me tuleme Jumala juurde, tundes oma tegelikku abitust ja sõltuvust, siis Tema, kelle tarkus on piiritu, kes näeb kõike ette, kes valitseb kõike oma tahte ja sõnadega, paneb tähele meie hüüdu ning valgustab südant. Siiras palve toob meid ühendusse igavese Jumalaga. Võib-olla pole meil käegakatsutavat tõendit, et Lunastaja pale on kummardunud meie üle kaastunde ja armastusega, kuid see on tegelikult nii. Võib-olla ei tunne me ära Tema nähtavat puudutust, kuid siiski on Tema käsi meie peal armastuse ja kaastundliku õrnusega.
(97) Kui me tuleme Jumalalt armu ja õnnistust paluma, peaks südameis olema armastuse ja andeksandmise vaim. Kuidas me võime paluda, «anna meile andeks meie võlad, nagu meie andeks anname oma võlglastele» (Mat.6,12), kui meis on andeksandmatu vaim? Kui tahame, et meie palveid kuuldakse, peame samal viisil ja määral teistele andeks andma, kui loodame endale andestust.
Püsivus palves on samuti palvekuulmise tingimuseks. Kui tahame kasvada usus ja rikkamaks saada kogemusis, peame alati palvetama. Me peame olema «püsivad palves, jääma «kindlasti palvesse» ja «valvama palves tänuga» (Rom.12,12; Kol.4,2). Peetrus manitseb usklikke, et nad oleksid «mõistlikud ja kained palveiks» (1.Pet.4,7). Paulus juhatab meid: «Laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks» (Flp.4,6). «Aga teie, armsad,» ütleb Juuda, «palvetage Pühas Vaimus ja hoidke endid Jumala armastuses» (Jud.20.21). Lakkamatu palve on hinge pidev ühendus Jumalaga, nii et elu Jumalast voolab meie ellu. Meie elust voolab aga puhtus ja pühadus tagasi Jumala juurde.
(98) Palve puhul on vajalik hoolsus. Miski ärgu takistagu sind palvetamast. Pinguta kogu oma jõudu, et säilitada ühendus Jeesuse ja oma hinge vahel. Otsi igat võimalust, et minna sinna, kus palvetatakse. Neid, kes tõsiselt otsivad ühendust Jumalaga, nähakse palvekoosolekuil; nad on ustavad kohustuste täitmisel, tõsised ja hoolsad, et vastu võtta kõiki õnnistusi, mida on võimalik kätte saada. Nad kasutavad iga võimalust, et olla seal, kus võib vastu võtta valguskiiri taevast.
Me peaksime palvetama perekonnaringis, samas aga ei tohiks hooletusse jätta ka salajast palvet — selles peitub hinge elu. Meie vaimulik arenemine pole võimalik, kui palve on hooletusse jäetud. Piirduda ainult perekonnapalvusega või mõne muu üldise palvevormiga pole küllaldane.
Salajast palvet kuuleb ainult palvetekuulja Jumal. Ükski uudishimulik kõrv ei pea kuulma sellist palvet, milles avame oma hinge koorma. Salajases palves on hing vaba kõigist ümbritsevatest mõjudest, vaba erutusest. Rahulikult, kuid innukalt sirutub ta Jumala poole. Meeldiv ja püsiv on mõju, mis voolab välja Temast, kes näeb salajasse, kelle kõrv on avatud kuulma südamest tulevat palvet. Rahuliku, lihtsa usu abil hoiab hing taevaga ühendust ja kogub endale jumaliku valguse kiiri, et tugevneda ja vastu pidada võitluses Saatanaga. Jumal on meie kindel kants.
Palu oma suletud kambris; kui sa lähed oma päevatööle, siis tõsta oma hing sageli Jumala poole üles. Nõnda kõndis Jumalaga Eenok. Vaiksed palved tõusevad kalli viirukina armuaujärje ette. Saatan ei saa võita kedagi, kelle süda viibib selliselt Jumala juures.
(99) Niisugust aega ja kohta, kus ei sobiks Jumala poole palvetada, polegi olemas. Ei ole ühtegi asja, mis võiks takistada südant tõsises palvevaimus üles tõsta. Tänaval tungleva rahva hulgas, töökohustuste juures võime saata palveid Jumala poole ja paluda Tema juhtimist, nagu seda tegi Nehemja, kui ta esitas oma palve kuningas Artaxerxese ees. Palvekambri võime leida kõikjal, kus me iganes oleme. Me peaksime oma südameukse alati lahti hoidma ja paluma, et Jeesus tuleks ja elaks taevase külalisena meie hinges. Meid võib ümbritseda rikutud ja patune atmosfäär, mille mürgist õhku ei tarvitse aga sisse hingata. Me võime elada puhtas taevases õhkkonnas, ja tõstes hinge Jumala poole siiras palves, sulgeda kõik uksed ebapuhtaile kujutlusile ja mõtetele. Need, kelle süda on avatud Jumala abi ja õnnistuste vastuvõtmiseks, asuvad maisest pühamas õhkkonnas, olles pidevas ühenduses taevaga.
Me vajame Jeesuse kohta selgemat vaadet; igaveste asjade väärtusest aga paremat arusaamist. Pühaduse ilu peab täitma Jumala laste südame ning selle saavutamiseks tuleks otsida jumalikku ilmutust taevastest asjadest. Tõstkem oma hing ülespoole, et Jumal saaks anda meile hingamise taevases atmosfääris. Me võime end hoida Jumalale nii lähedal, et iga ootamatu katsumuse korral pöörduvad mõtted Tema juurde sama loomulikult, nagu lill pöördub päikese poole.
(100) Kanna kõik oma vajadused, rõõm ja kurbus, mure ja kartused Jumala ette. See ei koorma ega väsita Teda. Tema, kes loeb ära ka juuksed su peas, pole oma laste vajaduste suhtes ükskõikne. «Issand on väga halastav ja armuline» (Jak.5,11). Tema armastavat südant liigutavad meie mured ja isegi nende väljendamine palves. Vii Ta ette kõik, mis meelt häirib. Tema jaoks, kes hoiab taevakehasid ja juhib kogu universumi, pole ükski koorem raske kanda. Ükski asi, mis puutub meie rahusse, pole Tema jaoks liiga väike, et seda tähele panna. Ükski peatükk meie läbieludes pole Tema jaoks liiga tume lugeda, ükski mõistatus liiga raske lahendada. Ükski õnnetus ei või juhtuda väiksemailegi Tema lastest, ükski mure rõhuda hinge, ükski rõõm teha heameelt, mida meie taevane Isa ei märkaks või mille vastu Ta huvi ei tunneks. «Ta parandab need, kelle süda on murtud ja seob kinni nende valusad haavad» (Ps.147,3). Ühendus Jumala ja inimhinge vahel on nii täiuslik, nagu poleks Tal maa peal ühtki teist, kellele oma hoolitsust jagada, ühtki teist, kelle eest Ta andis oma armastatud Poja. Jeesus ütles: «Te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et ma palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid» (Joh.16,26.27). «Mina olen teid valinud,» et «Isa teile annaks, mida te iganes palute minu nimel» (Joh.15,16). Jeesuse nimel palvetada tähendab midagi rohkemat, kui ainult Tema nime mainimist palve alguses ja lõpus. See tähendab palvetamist Jeesuse meelsuses ja vaimus, sest me usume Tema tõotusi, loodame Tema armule ja teeme Tema tööd.
(101) Jumal ei mõtle, et keegi meist peaks maailmast eralduma, et siis eraku või munga kombel Tema teenimisele pühenduda. Meie elu peab olema selline nagu oli Kristuse elu — kord mäel palvetamas, siis jälle rahva seas. See, kes ei tee muud, kui ainult palvetab, lõpetab varsti palvetamise või muutuvad tema palved vormiliseks. Kui inimesed eemalduvad ühiskondlikust elust, hoiavad eemale kristlase kohustustest ja ristikandmisest, kui nad lakkavad töötamast tõsiselt Meistri heaks — siis pole neil enam ka mõjuvat põhjust palvetamiseks ega pühendumiseks. Kui ei paluta jõudu töötamiseks inimeste vajaduste ja Kristuse kuningriigi ülesehitamise heaks, muutuvad palved isiklikeks ja omakasupüüdlikeks. Me kanname kindlasti kahju, kui me Jumala teenimises ei hooli üksteise toetamise ja julgustamise eesõigusest. Tema Sõna tõed kaotavad siis meie meeltes oma elavuse ja tähtsuse. Ja kui nende Sõnade mõju ei valgusta ega ärata südant, läheb vaimulik elu allamäge. Kristlaste kokkutulekud kaotavad palju, kui ei võeta osa üksteise muredest. See, kes sulgub endasse, ei täida Jumala poolt määratud ülesannet. Seltskondlike omaduste õige viljelemine muudab osavõtlikuks teiste suhtes ning arendab ja tugevdab meid Jumala teenimiseks.
Kui kristlased tuleksid kokku, et rääkida üksteisele Jumala armastusest ja lunastuse kallist tõest, siis elustuks nende süda ja nad elustaksid ka üksteist. Me võime järjest rohkem tundma õppida oma Isa taevas, saades päevast-päeva üha uusi kogemusi Tema armus; ja see aitab meis tärgata soovil rääkida Tema armastusest. Kui me seda teeme, muutub süda soojaks ja julgeks. Kui me mõtleksime ja räägiksime rohkem Jeesusest ja vähem endast, tunneksime palju enam Tema ligiolekut.
(102) Mõeldes Jumalale nii sageli kui Tema hoolitsust näeme, hoiame Teda alati meeles ja meile valmistab rõõmu Temast rääkida ja Teda kiita. Me kõneleme ilmalikest asjust, sest see huvitab meid. Me räägime oma sõpradest, sest me armastame neid; meie rõõmud ja mured on nendega seotud. Ometi on palju enam põhjust armastada Jumalat. See peaks olema kõige loomulikum asi selles maailmas — teha Ta esimeseks kõigis meie mõtetes, jutustades Tema headusest ja kuulutades Tema väest. Rikkalikud annid, mida Ta meile on andnud, ei ole mõeldud mõttemaailma ja armastuse köitmiseks sedavõrd, et meil poleks enam midagi Jumalale pühendada. Need annid peaksid Teda alati meelde tuletama ja meid taevase Heategijaga tänulikkuse ja armastuse sidemetega siduma. Me oleme maisele madalusele liiga lähedal. Tõstkem oma silmad taevase pühamu avatud uksele, kust särab Jumala au ja valgus Kristuse näol, kes võib «täielikult päästa need, kes tulevad Tema läbi Jumala juurde» (Heb.7,25).
Meil on vaja rohkem Jumalat kiita «Ta helduse eest ja Tema imeliste tegude eest inimlastele» (Ps.107,8). Meie palvekogemused ei peaks koosnema ainult palumisest ja saamisest. Ärgem mõelgem alati oma vajadustele, ja mitte kunagi kasule, mida saame. Me ei palu küll kunagi liiga palju, aga tänamisega oleme alati liialt kitsid. Me võtame pidevalt vastu Jumala armuande ja ometi, kui vähe tänu väljendame, kui vähe kiidame Teda selle eest, mida Ta meile andnud on.
(103) Vanal ajal ütles Issand Iisraelile, kui nad Tema teenimiseks kogunesid: «Ja seal sööge Jehoova, oma Jumala ees ning olge rõõmsad, teie ja teie pere kõige pärast, mida teie käsi on hankinud, miska Jehoova, su Jumal sind on õnnistanud» (5.Ms.12,7). Seda, mida tehakse Jumala auks, peaks tehtama rõõmsa meelega, lauldes kiitust ja tänu andmisega, mitte kurvalt ega süngelt.
Meie Jumal on õrn, halastav Isa. Tema teenimist ei peaks peetama südantkurvastavaks ja ahastustvalmistavaks ülesandeks. Jumalat kummardada ja osa võtta Tema tööst peaks olema rõõm. Jumal ei taha, et Tema lapsed, kellele on valmistatud nii suur lunastus, tegutseksid nii, nagu oleks Ta vali ja nõudlik peremees. Jumal on nende parim sõber. Kui nad Teda kummardavad, tahab Ta olla nendega, neid õnnistada ja lohutada, täites südame rõõmu ja armastusega. Issand soovib, et Tema lapsed saaksid lohutust Tema teenimisest ja leiaksid Tema töös pigem rõõmu kui vaeva. Tema soovib, et need, kes tulevad Teda kummardama, viiksid enesega kaasa väärtuslikud mõtted Tema hoolest ja armastusest, et nad võiksid olla rõõmsad igapäevases töös, et neile oleks omane talitada ausalt ja ustavalt kõigis asjus.
Me peame kogunema risti ümber. Ristilöödud Kristus peaks olema meie mõtiskluste ja vestluste teemaks, meie kõige rõõmsamate tunnete allikaks. Me peaksime järele mõtlema iga õnnistuse üle, mida Jumalalt saame, ja kui me mõistame Tema suurt armastust, oleme valmis usaldama kõik nendesse kätesse, mis olid meie eest risti külge naelutatud.
(104) Hing võib tõusta taevale lähemale kiituse tiivul. Jumalat teenitakse taevastes õuedes laulu ja muusikaga ning kui me väljendame oma tänulikkust, sarnaneb meie teenistus taevaste hulkade teenistusele. «Kes toob ohvriks tänu, see annab au Jumalale» (Ps.50,23). Mingem oma Looja ette aukartliku rõõmuga, milles on «lusti ja rõõmu, tänulaulu ja pillihäält» (Jes.51,3).
MIDA TEHA KAHTLUSEGA
(105) Paljusid neid, kellel on veel vähe kristliku elu kogemusi, vaevavad mõnikord kahtlused ja skeptitsism. Piiblis on palju tekste, mida nad ei oska seletada ja millest isegi aru ei saada, mida aga Saatan kasutab, et kõigutada nende usku Pühakirjasse kui Jumala ilmutusse. Nad küsivad: «Kuidas võin ma tunda õiget teed? Kui Piibel on tõepoolest Jumala Sõna, siis kuidas saan ma lahti neist kahtlustest ja raskustest?»
Jumal ei käsi meid kunagi uskuda, andmata küllaldasi tõendeid, millele oma usku rajada. Tema olemasolu, Tema iseloomu, Tema Sõna tõepärasust — kõike seda tõestab tunnistus, mis apelleerib meie mõistusele ja see tunnistus on küllaldane. Siiski, Jumal ei ole kunagi kõrvaldanud võimalusi kahtlemiseks. Meie usk peab olema rajatud tõenditele, mitte nägemisele. Need, kes soovivad kahelda, leiavad selleks võimalusi. Need aga, kes tõepoolest soovivad tõde teada, leiavad küllaldaselt tõendeid, millele oma usku rajada. Piiratud mõistus ei suuda täielikult haarata igavese Jumala iseloomu ja Tema tööd. Isegi kõige terasemale mõistusele, ülimalt koolitatud vaimule peab Jumala püha isik jääma alati saladuskattega kaetuks. «Kas sa suudad leida Jumala sügavuse? Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni? Need on kõrgemad kui taevad — mida sina suudad teha, sügavamad kui surmavald — mida sina sellest tead?» (Iob.11,7.8).
(106) Apostel Paulus hüüatab: «Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kui väljauurimatud on Tema kohtumõistmised ja äraarvamatud Tema teed!» (Rom.11,33). Kuigi «pilved ja pimedus on Tema ümber,» on «õigus ja õiglus... Tema aujärje alus» (Ps.97,2). Me võime tajuda piiritut armastust ja armu, mis on ühendatud lõpmatu väega, võime küllaldaselt mõista Ta käitumist meiega, motiive, mis Teda ajendavad, et aru saada Tema igavese väega ühendatud halastusest ja armastusest. Me võime mõista Tema eesmärke niipalju, kui see on vajalik, väljaspool seda peame aga siiski usaldama kätt, mis on kõikvõimas ja südant, mis on armastusega täidetud. Jumala Sõna, nagu selle Autori iseloomgi, peidab saladusi, mida surelikud ei või iialgi täielikult mõista. Patu sissepääs maailma, Kristuse lihakssaamine, uussünd, ülestõusmine ja palju muud, millest Piibel räägib, on liiga sügavad saladused inimmõistusele seletamiseks või isegi täielikumalt mõistmiseks. See aga, et me ei suuda Jumala ettenägevuse saladusi mõista, pole veel põhjus Tema Sõnas kahelda. Looduses ümbritsevad meid pidevalt saladused, mida me täielikult mõista ei suuda. Kõige madalamadki eluvormid tõstatavad probleeme, mille lahendamiseks on kõige targemadki filosoofid jõuetud. Kõikjal on imesid, mis asetsevad väljaspool meie teadmiste piire. Kas peaksime siis imestama, kui leiame vaimulikus maailmas samuti saladusi, mida me põhjalikult ei mõista. Mõistmatus on tingitud ainuüksi inimmõistuse piiratusest ja nõrkusest. Jumal on andnud meile Pühakirja kaudu küllaldaselt tõendeid oma jumaliku olemuse kohta; ja kuigi me ei suuda mõista kõiki Tema jumaliku ettenägevuse saladusi, ei tohi me kahelda Tema Sõnas.
(107) Apostel Peetrus ütleb, et Pühakirjas on asju, millest on raske aru saada, «mida õppimatud ja kinnitamatud inimesed väänavad iseenestele hukatuseks» (2.Pet.3,16). Skeptikud kasutavad Pühakirja raskestiseletatavaid tekste väitena Piibli vastu; tegelikult aga moodustavad need mõjusa tõendi selle jumaliku inspiratsiooni kohta. Kui Piiblis kõneldaks ainult sellest, mida on kerge mõista, kui tema suurust ja majesteetlikkust võiks piiratud meeltega haarata, siis ei kannaks Piibel jumaliku autoriteedi eksimatut pitserit. Just käsiteldavate ainete suursugusus ja saladuslikkus peaks sisendama meile usku sellesse kui Jumala Sõnasse. Piibel avab tõe, mis on lihtne, kuid täiuslik vastus inimsüdame vajadustele ja igatsustele; see tõde on üllatanud ja kütkestanud ülimalt haritud mõistust, samal ajal, kui see võimaldab leida õnnistuse teed ka kõige tagasihoidlikumal ja kõige vähem haridust saanud inimesel. Ja ometi sisaldavad need lihtsalt väljendatud tõed nii ülendavaid, nii kaugeleulatuvaid ja inimmõistuse jaoks nii haaramatuid asju, mille vastuvõtmine on võimalik ainult seetõttu, et Jumal need on avaldanud. Selleks, et olla päästetud Jumala poolt määratud viisil ja näha teed, millel peaks astuma patukahetsuses ja usus Issandasse Jeesusesse Kristusesse, on lunastusplaan meie mõistusele avatud. Ometi katavad ka kergestimõistetavaid tõdesid saladused, mis varjavad Tema au — saladused, mille uurimine käib üle mõistuse, ehkki sisendavad tõsisele tõeotsijale aukartust ja usku. Mida rohkem ta Piiblit uurib, seda enam veendub, et see on elava Jumala Sõna ja inimmõistus kummardub jumaliku ilmutuse majesteetlikkuse ees.
(108) Tunnistada meie piiratud võimekust Piibli suuri tõdesid mõista, tähendab tunnistada, et piiratud meeled pole võimelised haarama lõputut, et inimene on piiratud teadmistega ega suuda mõista Kõigevägevama eesmärke.
Skeptikud ja uskmatud heidavad Jumala Sõna kõrvale, kuna nad ei suuda põhjani tungida kõigisse selle saladustesse. Ometi ähvardab ka paljusid Piiblisse uskujaid sama hädaoht. Apostel ütleb: «Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri, uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast» (Heb.3,12). Piibli õpetusi tuleks hoolikalt uurida, katsudes läbi ka «Jumala sügavused» (1.Kor.2,10) nii palju, kui neid on ilmutatud Pühakirjas. Varjatu «kuulub Jehoovale, meie Jumalale, aga mis on ilmutatud, kuulub igavesti meile ja meie lastele» (5.Ms.29,28). Saatana töö on uuriva mõistuse eksiteele viimine. Piibli tõe uurimine võib olla seotud ka teatud uhkusega. Sageli kaotavad inimesed kannatuse ja masenduvad, kui nad ei suuda seletada kõiki Pühakirja osi oma rahulduseks. Liiga alandav on tunnistada oma võimetust inspireeritud Sõna mõista. Raske on kannatlikult oodata, kuni Jumal näeb olevat vajaliku tõde ilmutada. Paljud tunnevad end võimelistena ilma kõrvalise abita oma inimlikus tarkuses Pühakirja mõista, ja kui nad lõpeks seda siiski ei suuda, ollakse valmis Piibli autoriteeti eitama.
On tõsi, et paljud teooriad ja õpetused, mida arvatakse pärinevat Piiblist, pole rajatud selle õpetustele ja on tegelikult vastuolus inspiratsiooni üldise suunaga. Need asjad on olnud paljudele kahtluste ja segaduste põhjustajaiks. Selles pole aga süüdi Jumala Sõna, vaid inimese ebaõige tõlgendus.
(109) Kui loodolevustel oleks võimalik jõuda Jumala ja Tema töö täielikule mõistmisele, siis, olles jõudnud sellele tasemele, poleks enam ühtegi tõde avastada, poleks teadmiste kasvu, poleks vaimu ega hinge arendamist. Siis ei oleks Jumal ka enam kõige kõrgem ja inimene, olles saavutanud teadmiste ning võimete piiri, lakkaks edasi liikumast. Tänagem Jumalat, et see nii ei ole. Jumal on lõputu, «kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded» (Kol.2,3). Inimesed võivad õppida ja uurida kogu igaviku ja siiski mitte ammendada Tema tarkuse, helduse ja väe aardeid.
Jumala plaan on juba selles elus oma Sõna tõdesid järjest rohkem avada. Nende teadmiste omandamiseks on vaid üks tee: me võime Jumala Sõna mõista sama Vaimu valgustamisel, kelle kaudu see antud on. «Ei tea ka ükski, mis on Jumalas, kui aga Jumala Vaim,» sest «Vaim uurib kõik asjad, ka Jumala sügavused» (1.Kor.2,10.11). Päästja tõotas oma järelkäijatele: «Kui Tema, Tõe Vaim tuleb, siis Ta juhatab teid kõigesse tõesse... sest minu omast Ta võtab ja kuulutab teile» (Joh.16,13.14). Jumal soovib, et inimene arendaks oma mõttejõudu ja Piibel on see, mille uurimine tugevdab ja ülendab mõistust nagu seda ükski teine õppeaine teha ei suuda. Siiski tuleb hoiduda mõistuse jumaldamisest, sest see allub inimlikele nõrkustele ja puudustele. Kui soovime, et Pühakiri poleks mõistusele nii varjatud, et me ka kõige lihtsamaid tõdesid ei suuda mõista, siis olgem kui lapsed, kes oma lihtsuses ja usus on valmis õppima, paludes härdalt Püha Vaimu abi. Jumala väe ja tarkuse tunnetamine, nagu arusaamine meie võimetestki, peaks sisendama alandlikkust. Me peaksime avama Pühakirja nii, nagu oleksime sattunud Jumala lähedusse — pühas aukartuses. Kui me tuleme Piibli juurde, tuleb tunnistada selle autoriteeti kõrgeimaks ja süda ning mõistus peavad kummarduma suure «MINA OLEN» ees.
(110) On paljusid asju, näiliselt raskeid ja selgusetuid, mida Jumal teeb selgeks ja lihtsaks neile, kes sel viisil tõe kohta selgust otsivad. Ilma Jumala Vaimu juhtimiseta kaldume aga Pühakirja pidevalt moonutama või valesti tõlgendama. Esineb kasutut Piibli lugemist, mis on puhuti isegi kahjulik. Kui Jumala Sõna avatakse ilma aukartuse ja palveta, kui mõtted ja igatsused pole kooskõlas Tema tahtega, siis tumestavad meeli kahtlused ja Piibli uurimine suurendab neid veelgi. Vaenlane haarab mõtete üle kontrolli ja sisendab ebaõigeid tõlgendusi. Kui inimesed ei otsi sõnas ja teos Jumalaga kooskõla, siis vaatamata nende õpetatusele, kalduvad nad Pühakirja mõistmises eksima ja nende seletusi on ohtlik usaldada. Neil, kes otsivad Pühakirjast vastuolusid, pole vaimulikku arusaamist. Moonutatud nägemisvõimega näevad nad põhjusi kahtlusteks ja uskmatuseks isegi lihtsate ja selgete asjade puhul.
(111) Varjatagu seda kuidas tahes, aga enamasti on kahtlemise ja skeptitsismi tõeliseks põhjuseks armastus patu vastu. Jumala Sõna õpetused ja kitsendused ei meeldi uhkele, pattuarmastavale südamele ja need, kes ei taha Piibli nõudeid järgida, on valmis selle autoriteedis kahtlema. Et aga leida tõde, piisab siirast soovist tõde teada saada ning südame valmisolekust sellele kuuletuda. Kõik, kes taolises meelsuses asuvad Piiblit uurima, leiavad küllaldasi tõendeid selle jumaliku autoriteedi kohta, mõistes tõdesid, mis teevad targemaks.
Kristus on öelnud: «Kui keegi tahab teha Tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast» (Joh.7,17). Selle asemel, et otsida puudusi ja teha arusaamatu küsitavaks, pane tähele valgust, mis sulle juba paistab ja sa saad veelgi suuremat valgust. Kristuse armu läbi täida iga kohustust, mille kohta sul juba selgus on. Siis suudad sa mõista ja täita ka seda, milles praegu veel kahtled.
Üks on kättesaadav kõigile, nii kõrgema kui ka väikseima haridusega inimestele — see on kogemuslik tõend. Jumal kutsub meid järele proovima oma Sõna tõepärasust ja oma tõotuste kindlust. Ta ütleb: «Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea» (Ps.34,9). Selle asemel, et usaldada teiste sõnu, peame ise «maitsma.» Ta teatab: «Paluge, siis te saate» (Joh.16,24). Tema tõotused täituvad. Need pole kunagi pettumust valmistanud ja nad ei valmista seda iialgi ka tulevikus. Kui astume Jeesusele lähemale ja tunneme rõõmu Tema armastuse täiusest, siis kaob kahtlus ja pimedus Tema läheduse säras.
(112) Apostel Paulus ütleb, et Jumal on meid «päästnud pimeduse võimusest ja on meid asetanud oma armsa Poja riiki» (Kol.1,13). Igaüks, kes on surmast ellu vastu võetud, võib kinnitada, «et Jumal on tõeline» (Joh.3,33). Ta võib tunnistada: «Mul oli abi vaja ja ma leidsin selle Jeesuses. Kõik vajadused rahuldati, hinge nälg kustutati ja nüüd on Piibel mulle ilmutus Jeesusest Kristusest. Sa küsid, miks ma usun Jeesusesse? Seepärast, et Ta on minu jumalik Õnnistegija. Miks ma usun Piiblisse? Seepärast, et ma olen leidnud selles Jumala hääle oma hingele.» Me võime ise saada tunnistuse, et Piibel on tõde ja Kristus Jumala Poeg. Me ei järgi osavasti väljamõeldud lugusid.
Peetrus manitseb oma vendi, et nad kasvaksid «meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse armus ja tunnetuses» (2.Pet.3,18). Kui Jumala rahvas kasvab armus, muutub arusaamine Piiblist üha selgemaks. Nad märkavad selle pühades tõdedes uut valgust ja ilu. Seda on kinnitanud koguduse ajaloo kõik perioodid ja nii jääb see kuni lõpuni. «Aga õigete rada on otsekui valgusepaiste, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud» (Õps.4,18).
Usus võime me vaadata tulevikku ja haarata kinni Jumala tõotustest, arendada oma mõistust, ühendada inimlikud võimed jumalikega ja viia siis kõik hingejõud otsesesse ühendusse valguse Allikaga. Me võime rõõmsad olla, et kõik, mis on paistnud meile jumalikus ettenägevuses ebaselgena, saab selgeks; raskesti mõistetavad asjad leiavad seletuse ja lõikudes, kus meie piiratud meeled avastasid vaid segadust ja lahkhelisid, näeme kõige täielikumat ja kaunimat kooskõla.
«Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud» (1.Kor.13,12).
