KAKS PALVETAJAT
Peatükk rajaneb tekstile Luuka 18:9-14. 150
“Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski” rääkis Kristus tähendamissõna variserist ja tölnerist. Variser läheb pühamusse palvetama mitte selleks, et ta tunneks end andestust vajava patusena, vaid sellepärast, et ta peab ennast õigeks ja ootab endale kiitust. Ta peab oma palvust teeneks, mis annab talle positiivse hinnangu Jumala silmis. Samas paneb see rahva soodsalt hindama tema vagadust. Ta loodab tagada nii Jumala kui ka inimeste soosingu. Tema jumalateenimise ajendiks on lihtsalt omakasupüüdlikkus.
Ja ta on täis enesekiitust. Seda õhkub tema ilmest, kõnnakust ja palvest. Ta tõmbub teistest eemale otsekui öeldes: “Jää sinna, kus oled, ära ligine mulle, sest ma olen sulle püha!” (Jesaja 65:5); ta seisab ja palvetab “endamisi”. Enesega täiesti rahulolevana arvab ta, et temaga on täiesti rahul ka Jumal ja inimesed.
“Oh Jumal, ma tänan sind,” ütleb ta, “et mina ei ole niisugune nagu 151 muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner”. Ta hindab oma iseloomu mitte Jumala püha iseloomu järgi, vaid teiste inimeste iseloomu järgi. Ta on pööranud oma mõtted Jumalalt inimestele. Selles seisnebki tema enesega rahulolu.
Ta jätkab oma heade tegude ritta seadmist: “Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.” Variseri usk ei ulatu tema südamesse. Ta ei ihalda Jumala sarnast iseloomu ega armastuse ja armuga täidetud südant. Ta rahuldub usuga, mis piirdub ainult välisega. Tema õigus on tema enda õigus – tema oma tegude tulemus – ja inimeste mõõdupuu kohane.
Igaüks, kes ennast usaldades peab ennast õigeks, halvustab teisi. Kui variser võrdleb ennast teiste inimestega, otsustab ta teiste üle iseenese järgi. Ta võrdleb nende õigust enda omaga, ja mida halvemad on nemad, seda õigemana tundub selles võrdluses tema. Eneseõigus paneb ta süüdistama. “Teised inimesed” mõistab ta Jumala käsu rikkujatena hukka. Nii avaldub temas sama meelsus nagu Saatanas, vendade süüdistajas. Sellise meelsusega on tal võimatu saada ühendust Jumalaga. Ta pöördub oma koju tagasi jumalikku õnnistust saamata.
Tölner oli läinud templisse koos teiste palvusele minejatega, kuid eraldus neist peagi kui vääritu ühinema nende pühenduseluga. Ta “seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu”, sügavas ahastuses ja enesepõlastuses. Ta tundis, et oli olnud sõnakuulmatu Jumalale, et oli patune ja rikutud. Ta ei saanud oodata kaastunnet ka ümberkaudsetelt inimestelt, sest noodki halvustasid teda. Ta teadis, et tal polnud mingit teenet, millega end Jumalale soovitada, ja äärmises lootusetuses hüüatas ta: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline.” Ta ei võrrelnud ennast teistega. Süütundest haaratuna tundis ta end seisvat ainuüksi Jumala ees. Tema 152 ainus soov oli saada andestust ja rahu ning ta ainus kaitseväide oli Jumala arm. Ja tema sai õnnistatud. “Ma ütlen teile,” kinnitas Kristus, “tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine.”
Variser ja tölner esindavad kaht suurt inimrühma, millesse jagunevad need, kes lähenevad Jumalale palves. Sellesse maailma sündinud kaks esimest last olid juba üks ühe, teine teise rühma esimesed esindajad. Kain pidas ennast õigeks, ja kui ta tuli Jumala ette, tõi ta ainult tänuohvri. Ta ei tunnistanud endal mingit pattu olevat ega tundnud mingit vajadust armu järele. Kuid Aabel tõi Jumalale vereohvri, mis osutas Jumala Tallele. Ta tuli kui patune ja tunnistas end olevat hukkumas. Tema ainus lootus oli teenimatu Jumala armastus. Issand võttis vastu tema ohvrianni, kuid Kaini ohvriandi ei võtnud. Jumalale kõlbamise esmaeelduseks on tõsiasi, et tunneme oma vajadust ja tunnistame oma puudulikkust ja pattu.”Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik” (Matteuse 5:3).
Kummagi kohta – nii variseriga kui ka tölneriga esindatud rühma kohta - saame õppetunni apostel Peetruse elust. Jüngripõlve algaastail pidas Peetrus ennast tubliks. Variseri sarnaselt oli ka tema iseenese meelest teistsugune “kui muud inimesed”. Kui Kristus tol õhtul, mil Ta ära anti, hoiatas jüngreid: “Teie kõik taganete minust täna öösel”, siis kuulutas Peetrus väga kindlalt: “Kui ka kõik taganevad, siis mina küll mitte” (Matteuse 26:31; Markuse 14:29). Peetrus ei tajunud oma ohtu. Enesekindlus eksitas teda. Ta arvas suutvat seista vastu kiusatusele, kuid mõned napid tunnid hiljem seisis ta läbikatsumise ees ning salgas needes ja vandudes ära oma Issanda. 154
Kui kuke kiremine Peetrusele Jeesuse sõnad meelde tuletas, ehmus ta ahastades oma äsjase teo üle, pöördus ja vaatas oma Õpetajale otsa. Samal hetkel vaatas Kristus Peetrusele. Kohates seda murerikast pilku, mis õhkus ühtaegu kaastundest ja armastusest tema vastu, taipas Peetrus, milline ta oli. Ta läks välja ning nuttis kibedasti. See Kristuse pilk purustas ta südame. Peetruse jaoks oli siin pöördepunkt, ja ta kahetses kibedasti oma pattu. Tölneri taoliselt ta murdus ja kahetses, ja tölneri taoliselt sai talle osaks arm. Kristuse pilk kinnitas talle andestust.
Nüüd oli tema eneseusaldus kadunud. Senine hooplemine ei kordunud tema elus enam kunagi.
Pärast oma ülestõusmist pani Kristus Peetruse kolm korda proovile. Ta ütles: “Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Ilma upitamata end vendadest paremaks, toetus Peetrus nüüd Temale, kes võis näha tema sisimat, ja ütles: “Issand, sina tead, et sa oled mulle armas” (Johannese 21:15,17).
Siis sai ta ülesande. Talle omistati nüüd töö, mis oli endisest avaram ja taktitunnet nõudvam. Kristus käskis tal sööta Tema lambaid ja tallekesi. Päästja andis Peetrusele kõige kindlama tõendi usalduse taastamisest just sel viisil, et usaldas Peetruse hoolde inimlapsed, kelle eest Päästja oli ohverdanud oma elu. Kärsitust, kelkivast ja ennastusaldavast jüngrist oli saanud alistunud ja alandunud jünger. Siitpeale järgis ta oma Issandat enesesalgamises ja eneseohverduses. Ta oli osaline Kristuse kannatustest; ja siis, kui Kristus istub kord oma autroonile, saab Peetrus osa Tema aulikkusest.
Sama pahe, mis võttis jalad alt Peetrusel ja takistas variseril saamast ühendust Jumalaga, näib laostavat tänapäeval tuhandeid. Jumalale kõige vastumeelsem ja inimhinge jaoks kõige hädaohtlikum on uhkus ja enesega rahulolu. See on kõigist pattudest lootusetuim ja ravimatuim. 155
Peetruse langemine ei toimunud ühtäkki, vaid samm-haaval. Eneseusaldus pani ta uskuma, et ta on juba päästetud ning samm-sammult suundus tema tee allamäge, kuni ta suutis salata ära Õpetaja. Mitte kunagi ei saa me ohutult usaldada ennast ja arvata, et oleme siin maailmas kiusatuse haardeulatusest väljas. Päästja vastuvõtnud inimesi, olgu nad nii siiralt pöördunud kuitahes, ärgu õpetatagu iialgi ütlema või tundma, et nad on juba päästetud. See oleks eksitee. Igaüht õpetatagu küll hoidma oma lootust ja usku kindlana, ent ehkki me andume Kristusele ja teame, et Tema meid vastu võtab, ei ole me väljaspool kiusatusi. Jumala Sõna ütleb: “Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse” (Taanieli 12:10). Ainult kiusatuses vastu pidanu saab elukrooni (Jakoobuse 1:12).
Need, kes võtavad vastu Kristuse ja ütlevad oma esimeses kindluses: “Olen päästetud”, on ohus usaldada iseennast. Nad ei märka oma nõrkust ja jumaliku väe pidevat vajadust. Nad on ettevalmistamata Saatana pettusteks, ja kiusatuse tulles langevad paljud Peetruse taoliselt väga sügavale pattu. Meid hoiatatakse: “Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!” (1. Korintlastele 10:12). Oleme kaitstud ainult siis, kui me mitte kunagi ei toetu enesele, vaid oleme alati sõltuvad Kristusest.
Peetrus pidi möödapääsmatult õppima tundma oma iseloomuvigu ning vajadust Kristuse väe ja armu järele. Issand ei saanud takistada teda kiusatusse langemast, kuid sai ta küll hävingust päästa. Olnuks Peetrus tahtlik Kristuse hoiatust omaks võtma, valvanuks ta palvega. Ta astunuks edasi “kartuse ja väristusega”, et mitte vääratada. Ja ta saanuks jumalikku abi, mis takistanuks Saatanal võitmast.
Enesega rahulolu lõi Peetrusel jalad alt, patukahetsemine ja alandumine seadsid ta sammud jälle kindlasse kohta. Tema kogemusest saab iga kahetsev patune julgustust. Ehkki Peetrus eksis rängalt, ei hüljatud teda. Tema hinge olid sööbinud Kristuse sõnad: “Aga mina olen sinu 156 pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks” (Luuka 22:32). Kui talle kibedas kahetsusvalus meenus see palve ja Kristuse armastust ja kaastunnet õhkuv pilk, sai ta uut lootust. Pärast oma ülestõusmist mõtles Kristus Peetrusele ja palus inglil naistele ütelda: “Minge ütelge tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate teda näha” (Markuse 16:7). Patte andeks andev Päästja võttis Peetruse kahetsuse vastu.
Samasugune kaastunne, mis sai osaks langenud Peetrusle, saab osaks igale inimesele, kes on kiusatuses langenud. Saatana eriline kurikavalus on - olles ahvatlenud inimese pattu tegema - jätta inimene pärast patustamist nii abitusse ja hirmust värisevasse olekusse, et ta ei julgeks oma patte andeks paluda. Ent miks karta, kui Jumal kinnitab: “Viha mul enam ei ole” ja ütleb, et hülgab ainult need, “kes ei haara kinni minu kaitsest ega tee minuga rahu – jah, ei tee minuga rahu” (vt. Jesaja 27:4,5). Ta on kõigiti hoolt kandnud meie, nõrkade inimlaste, ees; Ta julgustab meid igati tulema Kristuse juurde.
Kristus pakub Jumala pärandi lunastamiseks oma murtud ihu, et anda inimesele uus võimalus. “Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda” (Heebrealastele 7:25). Oma patuta elu, kuulekuse ja surmaga Kolgata ristil kostis Kristus kadumaläinud inimsoo eest. Ja nüüd on meie pääste Ülemjuht meie eestkostja mitte ainult anujana, vaid oma võidule toetava Võitjana. Tema ohver on täiuslik, ja Ta tegutseb vabatahtlikult meie Vahemehena ning esitab Jumalale justkui suitsutusnõus oma veatut elu ja oma rahva palveid, tunnistusi ja tänu. Lisatuna Tema õiguse healõhnalisele suitsutusrohule tõusevad need meeldiva lõhnana Jumala poole. Selline ohver on täielikult vastuvõetav, ja andeksand katab kinni kõik meie üleastumise. 157
Kristus on kohustunud olema meie Asemik ja Käemees ning Tema ei jäta kedagi hooletusse. Nähes inimlapsi liikumas igavese hävingu poole, oli Ta valmis surema nende eest, ning sama kaastundlikult ja halastavalt suhtub Ta ikka veel igasse inimesesse, kes mõistab suutmatust ennast ise päästa.
Ainsatki vabisevat palujat ei jäta Ta julgustamata. Tema, kes oma lepitustööga varus inimese vajaduste jaoks lõpmatud kõlbelised jõuvarud, ei jäta seda väge meie heaks kasutamata. Saame tuua oma patud ja kurbuse Tema ette, sest Ta armastab meid. Iga pilgu ja sõnaga õhutab Ta meid lootma Temale. Tema vormib ja voolib meie iseloomu Tema tahte järgi.
Kõik saatanlikud jõud kokku ei suuda ikkagi võita ainsatki inimest, kes annab end lihtsas usalduses Kristuse hoolde. “Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu” (Jesaja 40:29). 158
“Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.”Issand ütleb: “Aga tunne oma süüd, et sa oled üles astunud Issanda, oma Jumala vastu.” “Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid.”( 1. Johannese 1:9; Jeremija 3:13; Hesekiel 36:25).
Kuid meil tuleb tulla iseenese äratundmiseni nii, et see viib patukahetsusele, enne kui võime saada andestuse ja rahu. Variser ei tundnud ennast põrmugi patusena. Püha Vaim ei saanud teda mõjutada. Tema hing oli sulgunud eneseõiguse soomusrüüsse, mida Jumala tugevalt sees püsivad ja tõtt taotlevad nooled inglikäte vahendusel ei suutnud läbistada. Kristus saab päästa ainult inimese, kes tunneb enda patusust. Tema tuli “kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid” (Luuka 4:18). Kuid “ei vaja arsti terved, vaid haiged” (Luuka 5:31). Meil tuleb teadvustada oma tõeline olukord, muidu ei tunne me vajadust Kristuse abi järele. Meil tuleb mõista oma ohtu, muidu ei otsi me kaitset. Meil tuleb tunda oma haavade kirvendamist, muidu ei igatse me tervenemist.
Issand ütleb: “Sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki – ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -, siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid” (Ilmutuse 3:17,18). Tules puhastatud kuld kujutab armastuse kaudu toimivat usku. Ainult see saab viia meid kooskõlla Jumalaga. Võime tegutseda ja teha paljugi tööd, kuid ilma armastuseta, ilma sellise armastuseta, mis elas Kristusel südames, ei arvata meid iialgi taevase perekonna liikmeks. 159
Mitte keegi ei saa oma jõul mõista oma vigu. “Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud – kes suudab seda mõista?” (Jeremija 17:9). Huuled võivad tuua esile hingevaesust, ehkki süda seda ei mööna. Kõneldes Jumalale vaimuvaesusest, võib inimene südames uhkustada oma iseteadva alandlikkuse ja kõrge õigusega. Kuid tõelisele enesetundmisele saab jõuda ainult ühel viisil. Meil tuleb vaadata Kristusele. Tema mittetundmine teeb inimesed eneste meelest nii õigeteks. Tema puhtust ja võrratut olemust vaadeldes näeme oma nõrkust, vaesust ja vajakajäämist sellisena nagu need tegelikult on. Näeme ennast hukkuvaina ja lootusetuina, eneseõigusesse mähkunuina nagu teisedki patused. Ja meile saab selgeks, et kui me kord oleme päästetute seas, ei saavutanud päästet meie oma headus, vaid Jumala ääretu arm.
Tölneri palve sai kuuldud, sest selles väljendas ta sõltumist, mis sirutus ülespoole, et haarata kinni Kõikvõimsast. Eneses nägi tölner ainult häbenemisväärset. Selline olgu kõigi Jumalat otsivate inimeste nägemus. Usuga, mis ütleb lahti igasugusest eneseusaldusest, võtku abivajav paluja kinni lõpmatust jõust.
Mitte mingisugused kombed ei saa asendada lihtsat usku ja täielikku enesesalgamist. Keegi ei suuda enese minast lahti saada oma jõuga. Saame lubada ainult Kristusel selle töö teostada ja öelda kogu südamest: “Issand, võta minu süda, sest ise ei saa ma isegi seda antud. See on Sinu oma. Hoia see puhtana, sest mina ei suuda seda sellisena hoida Sinu jaoks. Päästa mind sellest hoolimata, et olen selline nagu olen, nõrk, mitte põrmugi Kristuse sarnane. Vormi mind, kujunda mind, tõsta mind üles sellesse puhtasse ja pühasse õhkkonda, kus Sinu armastuse värskendav hoovus saab tulvata mu hinge.” 160
Sellist enesest lahtiütlemist tehtagu mitte ainult kristliku elu alguses. Seda tuleb uuendada taevateekonna igal sammul. Kõik meie head teod sõltuvad väljastpoolt meid tulevast jõust. Seepärast on meil vaja alaliselt kogu südamest sirutuda Jumala poole, tunnistada pidevalt tõsiselt ja murtud meeli oma pattu ja elada alandunult Tema ees. Saame turvaliselt edasi minna ainult pidevalt ennast salates ja Kristusest sõltuvaina Teda usaldades.
Mida ligemale tuleme Jeesusele ja mida selgemalt märkame Tema iseloomu puhtust, seda selgemalt näeme ka patu patusust ja seda vähem tahame ülendada ennast. Need, keda Taevas pühaks peab, ei kiitle küll sugugi oma headusega. Apostel Peetrusest sai ustav Kristuse sulane ning ta sai suure osa jumalikust valgusest ja väest. Peetrus tegutses aktiivselt Kristuse koguduse ülesehitamisel, kuid ei unustanud kunagi oma põrmupaiskumise kohutavat kogemust. Ta oli saanud oma patu andeks, kuid ta teadis, et selle iseloomunõrkuse üle, mis oli löönud tal jalad alt, sai võidukas olla ainult Kristuse armu abil. Ta ei näinud eneses midagi kiitlemisväärset.
Ükski apostlitest või prohvetitest ei väitnud mitte kunagi ennast olevat patuta. Jumalaga lähimas ühenduses elanud mehed, kes isegi oma elu kaotamise ähvardusel poleks teinud midagi ebaõiget ning keda Jumal austas taevaliku valguse ja väega, on tunnistanud ikkagi oma iseloomu patusust. Nad ei ole usaldanud iseend ega ole öelnud, et neil on mingit õigust, vaid nad on lootnud täielikult Kristuse õigusele. Nii teevad kõik, kes vaatavad Kristusele.
Kristliku kogemuse iga sammuga muutub meie patukahetsus üha sügavamaks. Nende kohta, kellele Issand on andnud andeks ja keda Tema nimetab Enda omadeks, ütleb Ta: “Siis te mõtlete oma halbadele eluviisidele ja tegudele, mis ei olnud head; ja te põlastate iseendid” 161 (Hesekiel 36:31). Ja Ta ütleb veel: “Ma teen sinuga oma lepingu ja sa saad tunda, et mina olen Issand, et sa mõtleksid ja häbeneksid ega avaks enam oma suud häbi pärast, kui ma sulle andeks annan kõik, mis sa oled teinud, ütleb Issand Jumal” (Hesekiel 16:62,63). Siis ei tule enam enesekiituse sõnad üle meie huulte. Siis teame, et meie pädevus on ainult Kristuses, ja ühineme apostli tunnistusega: “Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head” (Roomlastele 7:18). “Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale” (Galaatlastele 6:14).
Selle kogemusega on kooskõlas üleskutse: “Veel kindlamalt nüüd…valmistage endile päästet kartuse ja värinaga! Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt” (Filiplastele 2:12,13). Jumal kutsub sind üles kartma mitte seda, et Tema oma tõotused täitmata jätaks, et Tema kannatlikkus katkeks või et Tema halastus osutuks ebapiisavaks; karta tuleb sul sinu tahte soovimatust alluda Kristuse tahtele, ja seda, et sinu päritud ja külgeharjunud iseloomujooned vallutavad su elu. “Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.” Karda seda, et oma mina hakkab takistama suure Meistri tööd sinu südames. Karda seda, et sinu oma tahe nurjab Tema kõrge eesmärgi, mille Jumal sinu kaudu soovib ellu viia. Karda loota oma jõule, karda lahti lasta Kristuse käest ja karda kõndida elurada ilma Tema alalise ligiolekuta.
Meil tuleb põrkuda tagasi kõige eest, mis äratab uhkust ja enesega rahulolu; seepärast valvakem, et me ei lausuks ega võtaks kuulda lipitsust või ülistust. Lipitsus kuulub Saatana tegevuskavva. Ta kasutab meelitlust samahästi nagu süüdistamist ja hukkamõistmist. Nii püüab ta laostada inimhinge. Need, kes laulavad ülistuslaule inimestele, on Saatana 162 ja tema abiliste käsutuses. Tõrjugu Kristuse töötegijad tagasi iga neile suunatud ülistava sõna. Kõrvaldatagu oma mina silme eest täiesti. Kristus üksi on kõrge. “Temale, kes meid armastab ning on meid lunastanud meie pattudest oma verega”, olgu suunatud igaühe pilk ja tõusku tänu igast südamest (Ilmutuse 1:5).
Elu, milles viljeldakse Issanda kartust, ei ole kurb ega alaväärne elu. Just Kristuse puudumine süngestab näoilme ja muudab kogu elurännaku ohkivaks. Need, kes on täis eneseülistust ja enesearmastust, et tunne vajadust elava, isikliku ühenduse järele Kristusega. Süda, mis pole Kaljule langedes murdunud, uhkustab oma väärikuse üle. Inimesed tahavad väärikaks tegevat usku. Nad tahavad nii laia teed, et mahuksid sellel käima koos kõigi oma kalduvustega. Enesearmastus ning inimeste soosingu ja ülistamise igatsus jätavad Päästja nende südame ukse taha ja ilma Temata on nad siis sünged ja kurvameelsed. Ent Kristuse elamine südames on tõeline rõõmuallikas. Kõigile, kes Ta vastu võtavad, on Jumala Sõna põhitooniks rõõm.
“Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid” (Jesaja 57:15).
Kaljulõhesse varjununa sai Mooses näha Jumala aulikkust. Kui meie oleme Kalju varjus, kaitseb Kristus meid oma läbipistetud kätega, ja me saame kuulda, mida Issand oma sulastele ütleb. Ta ilmutab meile samuti nagu Mooseselegi, et Tema on “halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu” (2. Moosese 34:6,7).
Inimmeel ei ole suuteline mõistma lunastustöö tagajärgi. Need on midagi sellist, “mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis 163 inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on – Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad” (1. Korintlastele 2:9). Kui patune Kristuse külgetõmbejõul ligineb ristile ja viskub selle ette põrmu, toimub uus loomine. Ta saab uue südame. Temast saab uus loodu Kristuses Jeesuses. Pühaduse nõue saab täiesti täidetud. Jumal “ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse” (Roomlastele 3:26). “Ja keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud” (Roomlastele 8:30).Olgu patust põhjustatud häbi ja alandus nii suur kui tahes, on lunastava armastuse poolt teostatav au ja ülendamine veel suurem. Jumaliku eeskuju sarnasust taotlevad inimlapsed saavad osaleda taevase aarde, erilise väe, omamises sel määral, et saavad isegi ülemaks kui inglid, kes pole kunagi langenud.
“Nõnda ütleb Issand, Iisraeli lunastaja, tema Püha, täiesti põlatule, rahvaste poolt jälestatule…: Kuningad näevad seda ja tõusevad püsti, ja vürstid kummardavad Issanda pärast, kes on ustav, Iisraeli Püha pärast, kes sind on valinud” (Jesaja 49:7).
“Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.”
Järgmine tähendamissõna
“Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski” rääkis Kristus tähendamissõna variserist ja tölnerist. Variser läheb pühamusse palvetama mitte selleks, et ta tunneks end andestust vajava patusena, vaid sellepärast, et ta peab ennast õigeks ja ootab endale kiitust. Ta peab oma palvust teeneks, mis annab talle positiivse hinnangu Jumala silmis. Samas paneb see rahva soodsalt hindama tema vagadust. Ta loodab tagada nii Jumala kui ka inimeste soosingu. Tema jumalateenimise ajendiks on lihtsalt omakasupüüdlikkus.
Ja ta on täis enesekiitust. Seda õhkub tema ilmest, kõnnakust ja palvest. Ta tõmbub teistest eemale otsekui öeldes: “Jää sinna, kus oled, ära ligine mulle, sest ma olen sulle püha!” (Jesaja 65:5); ta seisab ja palvetab “endamisi”. Enesega täiesti rahulolevana arvab ta, et temaga on täiesti rahul ka Jumal ja inimesed.
“Oh Jumal, ma tänan sind,” ütleb ta, “et mina ei ole niisugune nagu 151 muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner”. Ta hindab oma iseloomu mitte Jumala püha iseloomu järgi, vaid teiste inimeste iseloomu järgi. Ta on pööranud oma mõtted Jumalalt inimestele. Selles seisnebki tema enesega rahulolu.
Ta jätkab oma heade tegude ritta seadmist: “Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.” Variseri usk ei ulatu tema südamesse. Ta ei ihalda Jumala sarnast iseloomu ega armastuse ja armuga täidetud südant. Ta rahuldub usuga, mis piirdub ainult välisega. Tema õigus on tema enda õigus – tema oma tegude tulemus – ja inimeste mõõdupuu kohane.
Igaüks, kes ennast usaldades peab ennast õigeks, halvustab teisi. Kui variser võrdleb ennast teiste inimestega, otsustab ta teiste üle iseenese järgi. Ta võrdleb nende õigust enda omaga, ja mida halvemad on nemad, seda õigemana tundub selles võrdluses tema. Eneseõigus paneb ta süüdistama. “Teised inimesed” mõistab ta Jumala käsu rikkujatena hukka. Nii avaldub temas sama meelsus nagu Saatanas, vendade süüdistajas. Sellise meelsusega on tal võimatu saada ühendust Jumalaga. Ta pöördub oma koju tagasi jumalikku õnnistust saamata.
Tölner oli läinud templisse koos teiste palvusele minejatega, kuid eraldus neist peagi kui vääritu ühinema nende pühenduseluga. Ta “seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu”, sügavas ahastuses ja enesepõlastuses. Ta tundis, et oli olnud sõnakuulmatu Jumalale, et oli patune ja rikutud. Ta ei saanud oodata kaastunnet ka ümberkaudsetelt inimestelt, sest noodki halvustasid teda. Ta teadis, et tal polnud mingit teenet, millega end Jumalale soovitada, ja äärmises lootusetuses hüüatas ta: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline.” Ta ei võrrelnud ennast teistega. Süütundest haaratuna tundis ta end seisvat ainuüksi Jumala ees. Tema 152 ainus soov oli saada andestust ja rahu ning ta ainus kaitseväide oli Jumala arm. Ja tema sai õnnistatud. “Ma ütlen teile,” kinnitas Kristus, “tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine.”
Variser ja tölner esindavad kaht suurt inimrühma, millesse jagunevad need, kes lähenevad Jumalale palves. Sellesse maailma sündinud kaks esimest last olid juba üks ühe, teine teise rühma esimesed esindajad. Kain pidas ennast õigeks, ja kui ta tuli Jumala ette, tõi ta ainult tänuohvri. Ta ei tunnistanud endal mingit pattu olevat ega tundnud mingit vajadust armu järele. Kuid Aabel tõi Jumalale vereohvri, mis osutas Jumala Tallele. Ta tuli kui patune ja tunnistas end olevat hukkumas. Tema ainus lootus oli teenimatu Jumala armastus. Issand võttis vastu tema ohvrianni, kuid Kaini ohvriandi ei võtnud. Jumalale kõlbamise esmaeelduseks on tõsiasi, et tunneme oma vajadust ja tunnistame oma puudulikkust ja pattu.”Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik” (Matteuse 5:3).
Kummagi kohta – nii variseriga kui ka tölneriga esindatud rühma kohta - saame õppetunni apostel Peetruse elust. Jüngripõlve algaastail pidas Peetrus ennast tubliks. Variseri sarnaselt oli ka tema iseenese meelest teistsugune “kui muud inimesed”. Kui Kristus tol õhtul, mil Ta ära anti, hoiatas jüngreid: “Teie kõik taganete minust täna öösel”, siis kuulutas Peetrus väga kindlalt: “Kui ka kõik taganevad, siis mina küll mitte” (Matteuse 26:31; Markuse 14:29). Peetrus ei tajunud oma ohtu. Enesekindlus eksitas teda. Ta arvas suutvat seista vastu kiusatusele, kuid mõned napid tunnid hiljem seisis ta läbikatsumise ees ning salgas needes ja vandudes ära oma Issanda. 154
Kui kuke kiremine Peetrusele Jeesuse sõnad meelde tuletas, ehmus ta ahastades oma äsjase teo üle, pöördus ja vaatas oma Õpetajale otsa. Samal hetkel vaatas Kristus Peetrusele. Kohates seda murerikast pilku, mis õhkus ühtaegu kaastundest ja armastusest tema vastu, taipas Peetrus, milline ta oli. Ta läks välja ning nuttis kibedasti. See Kristuse pilk purustas ta südame. Peetruse jaoks oli siin pöördepunkt, ja ta kahetses kibedasti oma pattu. Tölneri taoliselt ta murdus ja kahetses, ja tölneri taoliselt sai talle osaks arm. Kristuse pilk kinnitas talle andestust.
Nüüd oli tema eneseusaldus kadunud. Senine hooplemine ei kordunud tema elus enam kunagi.
Pärast oma ülestõusmist pani Kristus Peetruse kolm korda proovile. Ta ütles: “Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Ilma upitamata end vendadest paremaks, toetus Peetrus nüüd Temale, kes võis näha tema sisimat, ja ütles: “Issand, sina tead, et sa oled mulle armas” (Johannese 21:15,17).
Siis sai ta ülesande. Talle omistati nüüd töö, mis oli endisest avaram ja taktitunnet nõudvam. Kristus käskis tal sööta Tema lambaid ja tallekesi. Päästja andis Peetrusele kõige kindlama tõendi usalduse taastamisest just sel viisil, et usaldas Peetruse hoolde inimlapsed, kelle eest Päästja oli ohverdanud oma elu. Kärsitust, kelkivast ja ennastusaldavast jüngrist oli saanud alistunud ja alandunud jünger. Siitpeale järgis ta oma Issandat enesesalgamises ja eneseohverduses. Ta oli osaline Kristuse kannatustest; ja siis, kui Kristus istub kord oma autroonile, saab Peetrus osa Tema aulikkusest.
Sama pahe, mis võttis jalad alt Peetrusel ja takistas variseril saamast ühendust Jumalaga, näib laostavat tänapäeval tuhandeid. Jumalale kõige vastumeelsem ja inimhinge jaoks kõige hädaohtlikum on uhkus ja enesega rahulolu. See on kõigist pattudest lootusetuim ja ravimatuim. 155
Peetruse langemine ei toimunud ühtäkki, vaid samm-haaval. Eneseusaldus pani ta uskuma, et ta on juba päästetud ning samm-sammult suundus tema tee allamäge, kuni ta suutis salata ära Õpetaja. Mitte kunagi ei saa me ohutult usaldada ennast ja arvata, et oleme siin maailmas kiusatuse haardeulatusest väljas. Päästja vastuvõtnud inimesi, olgu nad nii siiralt pöördunud kuitahes, ärgu õpetatagu iialgi ütlema või tundma, et nad on juba päästetud. See oleks eksitee. Igaüht õpetatagu küll hoidma oma lootust ja usku kindlana, ent ehkki me andume Kristusele ja teame, et Tema meid vastu võtab, ei ole me väljaspool kiusatusi. Jumala Sõna ütleb: “Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse” (Taanieli 12:10). Ainult kiusatuses vastu pidanu saab elukrooni (Jakoobuse 1:12).
Need, kes võtavad vastu Kristuse ja ütlevad oma esimeses kindluses: “Olen päästetud”, on ohus usaldada iseennast. Nad ei märka oma nõrkust ja jumaliku väe pidevat vajadust. Nad on ettevalmistamata Saatana pettusteks, ja kiusatuse tulles langevad paljud Peetruse taoliselt väga sügavale pattu. Meid hoiatatakse: “Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!” (1. Korintlastele 10:12). Oleme kaitstud ainult siis, kui me mitte kunagi ei toetu enesele, vaid oleme alati sõltuvad Kristusest.
Peetrus pidi möödapääsmatult õppima tundma oma iseloomuvigu ning vajadust Kristuse väe ja armu järele. Issand ei saanud takistada teda kiusatusse langemast, kuid sai ta küll hävingust päästa. Olnuks Peetrus tahtlik Kristuse hoiatust omaks võtma, valvanuks ta palvega. Ta astunuks edasi “kartuse ja väristusega”, et mitte vääratada. Ja ta saanuks jumalikku abi, mis takistanuks Saatanal võitmast.
Enesega rahulolu lõi Peetrusel jalad alt, patukahetsemine ja alandumine seadsid ta sammud jälle kindlasse kohta. Tema kogemusest saab iga kahetsev patune julgustust. Ehkki Peetrus eksis rängalt, ei hüljatud teda. Tema hinge olid sööbinud Kristuse sõnad: “Aga mina olen sinu 156 pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks” (Luuka 22:32). Kui talle kibedas kahetsusvalus meenus see palve ja Kristuse armastust ja kaastunnet õhkuv pilk, sai ta uut lootust. Pärast oma ülestõusmist mõtles Kristus Peetrusele ja palus inglil naistele ütelda: “Minge ütelge tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate teda näha” (Markuse 16:7). Patte andeks andev Päästja võttis Peetruse kahetsuse vastu.
Samasugune kaastunne, mis sai osaks langenud Peetrusle, saab osaks igale inimesele, kes on kiusatuses langenud. Saatana eriline kurikavalus on - olles ahvatlenud inimese pattu tegema - jätta inimene pärast patustamist nii abitusse ja hirmust värisevasse olekusse, et ta ei julgeks oma patte andeks paluda. Ent miks karta, kui Jumal kinnitab: “Viha mul enam ei ole” ja ütleb, et hülgab ainult need, “kes ei haara kinni minu kaitsest ega tee minuga rahu – jah, ei tee minuga rahu” (vt. Jesaja 27:4,5). Ta on kõigiti hoolt kandnud meie, nõrkade inimlaste, ees; Ta julgustab meid igati tulema Kristuse juurde.
Kristus pakub Jumala pärandi lunastamiseks oma murtud ihu, et anda inimesele uus võimalus. “Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda” (Heebrealastele 7:25). Oma patuta elu, kuulekuse ja surmaga Kolgata ristil kostis Kristus kadumaläinud inimsoo eest. Ja nüüd on meie pääste Ülemjuht meie eestkostja mitte ainult anujana, vaid oma võidule toetava Võitjana. Tema ohver on täiuslik, ja Ta tegutseb vabatahtlikult meie Vahemehena ning esitab Jumalale justkui suitsutusnõus oma veatut elu ja oma rahva palveid, tunnistusi ja tänu. Lisatuna Tema õiguse healõhnalisele suitsutusrohule tõusevad need meeldiva lõhnana Jumala poole. Selline ohver on täielikult vastuvõetav, ja andeksand katab kinni kõik meie üleastumise. 157
Kristus on kohustunud olema meie Asemik ja Käemees ning Tema ei jäta kedagi hooletusse. Nähes inimlapsi liikumas igavese hävingu poole, oli Ta valmis surema nende eest, ning sama kaastundlikult ja halastavalt suhtub Ta ikka veel igasse inimesesse, kes mõistab suutmatust ennast ise päästa.
Ainsatki vabisevat palujat ei jäta Ta julgustamata. Tema, kes oma lepitustööga varus inimese vajaduste jaoks lõpmatud kõlbelised jõuvarud, ei jäta seda väge meie heaks kasutamata. Saame tuua oma patud ja kurbuse Tema ette, sest Ta armastab meid. Iga pilgu ja sõnaga õhutab Ta meid lootma Temale. Tema vormib ja voolib meie iseloomu Tema tahte järgi.
Kõik saatanlikud jõud kokku ei suuda ikkagi võita ainsatki inimest, kes annab end lihtsas usalduses Kristuse hoolde. “Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu” (Jesaja 40:29). 158
“Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.”Issand ütleb: “Aga tunne oma süüd, et sa oled üles astunud Issanda, oma Jumala vastu.” “Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid.”( 1. Johannese 1:9; Jeremija 3:13; Hesekiel 36:25).
Kuid meil tuleb tulla iseenese äratundmiseni nii, et see viib patukahetsusele, enne kui võime saada andestuse ja rahu. Variser ei tundnud ennast põrmugi patusena. Püha Vaim ei saanud teda mõjutada. Tema hing oli sulgunud eneseõiguse soomusrüüsse, mida Jumala tugevalt sees püsivad ja tõtt taotlevad nooled inglikäte vahendusel ei suutnud läbistada. Kristus saab päästa ainult inimese, kes tunneb enda patusust. Tema tuli “kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid” (Luuka 4:18). Kuid “ei vaja arsti terved, vaid haiged” (Luuka 5:31). Meil tuleb teadvustada oma tõeline olukord, muidu ei tunne me vajadust Kristuse abi järele. Meil tuleb mõista oma ohtu, muidu ei otsi me kaitset. Meil tuleb tunda oma haavade kirvendamist, muidu ei igatse me tervenemist.
Issand ütleb: “Sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki – ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -, siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid” (Ilmutuse 3:17,18). Tules puhastatud kuld kujutab armastuse kaudu toimivat usku. Ainult see saab viia meid kooskõlla Jumalaga. Võime tegutseda ja teha paljugi tööd, kuid ilma armastuseta, ilma sellise armastuseta, mis elas Kristusel südames, ei arvata meid iialgi taevase perekonna liikmeks. 159
Mitte keegi ei saa oma jõul mõista oma vigu. “Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud – kes suudab seda mõista?” (Jeremija 17:9). Huuled võivad tuua esile hingevaesust, ehkki süda seda ei mööna. Kõneldes Jumalale vaimuvaesusest, võib inimene südames uhkustada oma iseteadva alandlikkuse ja kõrge õigusega. Kuid tõelisele enesetundmisele saab jõuda ainult ühel viisil. Meil tuleb vaadata Kristusele. Tema mittetundmine teeb inimesed eneste meelest nii õigeteks. Tema puhtust ja võrratut olemust vaadeldes näeme oma nõrkust, vaesust ja vajakajäämist sellisena nagu need tegelikult on. Näeme ennast hukkuvaina ja lootusetuina, eneseõigusesse mähkunuina nagu teisedki patused. Ja meile saab selgeks, et kui me kord oleme päästetute seas, ei saavutanud päästet meie oma headus, vaid Jumala ääretu arm.
Tölneri palve sai kuuldud, sest selles väljendas ta sõltumist, mis sirutus ülespoole, et haarata kinni Kõikvõimsast. Eneses nägi tölner ainult häbenemisväärset. Selline olgu kõigi Jumalat otsivate inimeste nägemus. Usuga, mis ütleb lahti igasugusest eneseusaldusest, võtku abivajav paluja kinni lõpmatust jõust.
Mitte mingisugused kombed ei saa asendada lihtsat usku ja täielikku enesesalgamist. Keegi ei suuda enese minast lahti saada oma jõuga. Saame lubada ainult Kristusel selle töö teostada ja öelda kogu südamest: “Issand, võta minu süda, sest ise ei saa ma isegi seda antud. See on Sinu oma. Hoia see puhtana, sest mina ei suuda seda sellisena hoida Sinu jaoks. Päästa mind sellest hoolimata, et olen selline nagu olen, nõrk, mitte põrmugi Kristuse sarnane. Vormi mind, kujunda mind, tõsta mind üles sellesse puhtasse ja pühasse õhkkonda, kus Sinu armastuse värskendav hoovus saab tulvata mu hinge.” 160
Sellist enesest lahtiütlemist tehtagu mitte ainult kristliku elu alguses. Seda tuleb uuendada taevateekonna igal sammul. Kõik meie head teod sõltuvad väljastpoolt meid tulevast jõust. Seepärast on meil vaja alaliselt kogu südamest sirutuda Jumala poole, tunnistada pidevalt tõsiselt ja murtud meeli oma pattu ja elada alandunult Tema ees. Saame turvaliselt edasi minna ainult pidevalt ennast salates ja Kristusest sõltuvaina Teda usaldades.
Mida ligemale tuleme Jeesusele ja mida selgemalt märkame Tema iseloomu puhtust, seda selgemalt näeme ka patu patusust ja seda vähem tahame ülendada ennast. Need, keda Taevas pühaks peab, ei kiitle küll sugugi oma headusega. Apostel Peetrusest sai ustav Kristuse sulane ning ta sai suure osa jumalikust valgusest ja väest. Peetrus tegutses aktiivselt Kristuse koguduse ülesehitamisel, kuid ei unustanud kunagi oma põrmupaiskumise kohutavat kogemust. Ta oli saanud oma patu andeks, kuid ta teadis, et selle iseloomunõrkuse üle, mis oli löönud tal jalad alt, sai võidukas olla ainult Kristuse armu abil. Ta ei näinud eneses midagi kiitlemisväärset.
Ükski apostlitest või prohvetitest ei väitnud mitte kunagi ennast olevat patuta. Jumalaga lähimas ühenduses elanud mehed, kes isegi oma elu kaotamise ähvardusel poleks teinud midagi ebaõiget ning keda Jumal austas taevaliku valguse ja väega, on tunnistanud ikkagi oma iseloomu patusust. Nad ei ole usaldanud iseend ega ole öelnud, et neil on mingit õigust, vaid nad on lootnud täielikult Kristuse õigusele. Nii teevad kõik, kes vaatavad Kristusele.
Kristliku kogemuse iga sammuga muutub meie patukahetsus üha sügavamaks. Nende kohta, kellele Issand on andnud andeks ja keda Tema nimetab Enda omadeks, ütleb Ta: “Siis te mõtlete oma halbadele eluviisidele ja tegudele, mis ei olnud head; ja te põlastate iseendid” 161 (Hesekiel 36:31). Ja Ta ütleb veel: “Ma teen sinuga oma lepingu ja sa saad tunda, et mina olen Issand, et sa mõtleksid ja häbeneksid ega avaks enam oma suud häbi pärast, kui ma sulle andeks annan kõik, mis sa oled teinud, ütleb Issand Jumal” (Hesekiel 16:62,63). Siis ei tule enam enesekiituse sõnad üle meie huulte. Siis teame, et meie pädevus on ainult Kristuses, ja ühineme apostli tunnistusega: “Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head” (Roomlastele 7:18). “Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale” (Galaatlastele 6:14).
Selle kogemusega on kooskõlas üleskutse: “Veel kindlamalt nüüd…valmistage endile päästet kartuse ja värinaga! Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt” (Filiplastele 2:12,13). Jumal kutsub sind üles kartma mitte seda, et Tema oma tõotused täitmata jätaks, et Tema kannatlikkus katkeks või et Tema halastus osutuks ebapiisavaks; karta tuleb sul sinu tahte soovimatust alluda Kristuse tahtele, ja seda, et sinu päritud ja külgeharjunud iseloomujooned vallutavad su elu. “Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.” Karda seda, et oma mina hakkab takistama suure Meistri tööd sinu südames. Karda seda, et sinu oma tahe nurjab Tema kõrge eesmärgi, mille Jumal sinu kaudu soovib ellu viia. Karda loota oma jõule, karda lahti lasta Kristuse käest ja karda kõndida elurada ilma Tema alalise ligiolekuta.
Meil tuleb põrkuda tagasi kõige eest, mis äratab uhkust ja enesega rahulolu; seepärast valvakem, et me ei lausuks ega võtaks kuulda lipitsust või ülistust. Lipitsus kuulub Saatana tegevuskavva. Ta kasutab meelitlust samahästi nagu süüdistamist ja hukkamõistmist. Nii püüab ta laostada inimhinge. Need, kes laulavad ülistuslaule inimestele, on Saatana 162 ja tema abiliste käsutuses. Tõrjugu Kristuse töötegijad tagasi iga neile suunatud ülistava sõna. Kõrvaldatagu oma mina silme eest täiesti. Kristus üksi on kõrge. “Temale, kes meid armastab ning on meid lunastanud meie pattudest oma verega”, olgu suunatud igaühe pilk ja tõusku tänu igast südamest (Ilmutuse 1:5).
Elu, milles viljeldakse Issanda kartust, ei ole kurb ega alaväärne elu. Just Kristuse puudumine süngestab näoilme ja muudab kogu elurännaku ohkivaks. Need, kes on täis eneseülistust ja enesearmastust, et tunne vajadust elava, isikliku ühenduse järele Kristusega. Süda, mis pole Kaljule langedes murdunud, uhkustab oma väärikuse üle. Inimesed tahavad väärikaks tegevat usku. Nad tahavad nii laia teed, et mahuksid sellel käima koos kõigi oma kalduvustega. Enesearmastus ning inimeste soosingu ja ülistamise igatsus jätavad Päästja nende südame ukse taha ja ilma Temata on nad siis sünged ja kurvameelsed. Ent Kristuse elamine südames on tõeline rõõmuallikas. Kõigile, kes Ta vastu võtavad, on Jumala Sõna põhitooniks rõõm.
“Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid” (Jesaja 57:15).
Kaljulõhesse varjununa sai Mooses näha Jumala aulikkust. Kui meie oleme Kalju varjus, kaitseb Kristus meid oma läbipistetud kätega, ja me saame kuulda, mida Issand oma sulastele ütleb. Ta ilmutab meile samuti nagu Mooseselegi, et Tema on “halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu” (2. Moosese 34:6,7).
Inimmeel ei ole suuteline mõistma lunastustöö tagajärgi. Need on midagi sellist, “mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis 163 inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on – Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad” (1. Korintlastele 2:9). Kui patune Kristuse külgetõmbejõul ligineb ristile ja viskub selle ette põrmu, toimub uus loomine. Ta saab uue südame. Temast saab uus loodu Kristuses Jeesuses. Pühaduse nõue saab täiesti täidetud. Jumal “ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse” (Roomlastele 3:26). “Ja keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud” (Roomlastele 8:30).Olgu patust põhjustatud häbi ja alandus nii suur kui tahes, on lunastava armastuse poolt teostatav au ja ülendamine veel suurem. Jumaliku eeskuju sarnasust taotlevad inimlapsed saavad osaleda taevase aarde, erilise väe, omamises sel määral, et saavad isegi ülemaks kui inglid, kes pole kunagi langenud.
“Nõnda ütleb Issand, Iisraeli lunastaja, tema Püha, täiesti põlatule, rahvaste poolt jälestatule…: Kuningad näevad seda ja tõusevad püsti, ja vürstid kummardavad Issanda pärast, kes on ustav, Iisraeli Püha pärast, kes sind on valinud” (Jesaja 49:7).
“Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.”
Järgmine tähendamissõna
